|
|
|
|
Korduma kippuvad küsimused
02.02.2010
Tupe seenpõletik  "Kiri seinal" / noorkunstnike rühmitus Infotankistid
Bakteriaalne vaginoos
Ureaplasma
Emakakaela “haavand”
Papilloomiviirus ja kondüloomid
PAP-analüüs ja HPV-test
Papilloomiviiruse mõju laste saamisele, vaktsineerimine
Emaka polüüp
Viljatus
Reesuskonflikt
Raseduse kindlakstegemine
Ovulatsioonitestid
Neitsinahk
SOS-pillid
Pillide unustamine
Pillid ja rasedus
Pillide koostoime teiste ravimitega
Pillid, oksendamine ja kõhulahtisus
Pillid ja seksuaalne iha
Katkestatud suguühe
“Ohtlikud päevad ”ehk kalendermeetod
Orgasm
Vaginism
Eneserahuldamine
Valgevoolus
Rinnanäärmete suurenemine noormeestel
Iseeneslik seemnepurse
Erektsioonihäired
Kitsas eesnahk ehk fimoos
Erogeensed piirkonnad naistel
Erogeensed piirkonnad meestel
Menstruatsioon
Kõhuvalu menstruatsiooni ajal
Mure väikeste häbememokkade pärast
Suu- ehk oraalseks
Päraku- ehk anaalseks
Pärljad paapulid
Emakakaelavähi vastane vaktsineerimine
Kas ma olen gay?
Vähene seksuaaliha
Tupe valulikkus peale vahekorda
Seemnerakkude eluiga
TUPE SEENPÕLETIK
Mul on sageli tupe seenpõletik. Olen saanud ravi küünalde ning kreemiga. Aga niipea, kui ravi lõpetan, on mõne aja pärast seen jälle tagasi. Kas mees peaks tegema ka ravi, ja milliste ravimitega?
Tupe seenpõletikku tekitab candida nimeline mikroskoopiline pärmseen, mida võib leida kõigil inimestel soolestikust ja paljudel naistel ka tupest. Soodsatel tingimustel seen paljuneb ja tekitab tupes põletiku, millele on iseloomulik sügelus, välissuguelundite ja tupe ärritus ja/või valulikkus, rohkenenud valgetükiline (kohupiimataoline) tupevoolus.
Põletiku teket soodustavateks asjaoludeks võivad olla antibiootikumravi, organismi vastupanuvõime langus (näiteks viirusinfektsioon), kaasnev (seksuaalsel teel leviv) haigus suguteedes, östrogeeni sisaldavate ravimite tarvitamine. Mõnikord ei selgugi täpselt, mis täpselt antud juhul tupe seenpõletiku teket soodustas. Ka raseduse ajal esineb sagedamini tupe seenpõletikku, seda seostatakse rasedusaegse kõrgenenud östrogeenitasemega.
Kuigi seenpõletikku ei loeta seksuaalsel teel levivaks haiguseks, võivad pärmseened soodsatel tingimustel ka partnerile üle kanduda ja tekitada peenise ja eesnaha kihelemist ja sügelevat löövet. Sellisel juhul vajab ravi ka mees. Kui mehel tekivad eelnimetatud kaebused, siis saavad kuni 25-aastased mehed tasuta pöörduda noorte nõustamiskeskusesse (mitmetes keskustes on eraldi noormeeste vastuvõtt), kuid ka meestearsti, naha-suguhaiguste arsti või uroloogi vastuvõtule.
Seenpõletik on üks sagedasemaid tupevooluse põhjustajaid ning võib elu jooksul korduda. Seenpõletikku ravitakse seenevastaste ravimitega. Naiste raviks kasutatakse tupesisesed ravimküünlad ja välistel suguelunditel paikselt kasutatavat kreemi, mõnikord kasutatakse ka ravi suukaudsete kapslitega. Meeste raviks kasutatakse kas paikselt kasutatavat kreemi või suukaudseid kapsleid. Enamik tupe seenpõletike ravimitest on müügil apteegis arsti retseptiga. Konkreetne raviviis valitakse koostöös arstiga. Seenpõletiku kordumist saab ennetada, kui püüda hoiduda seenpõletikku soodustavatest teguritest (vt. allpool). Tupe keskkonda tervena hoida aitavad elus piimhappebaktereid sisaldavad toiduained (hapupiim, magustamata jogurt, keefir jm). Kuigi sööme neid sisse, satuvad kaitsvad mikroobid ka tupe limaskestale ning takistavad soolestikus seene vohamist. Vahel võib ka mõne teise haigustekitaja olemasolu tupes hoida sealset mikroobikeskkonda seenele soodsana. Selle väljaselgitamiseks tuleb pöörduda arsti poole ja teha analüüsid, mille abil saab muu põletiku olemasolu välja selgitada. Arvesse tuleks võtta ka seda, et pesu oleks mugav ja õhku läbi laskev. Välissuguelundite pesemisel on soovitav kasutada spetsiaalseid apteegis müügilolevaid intiimpesuseepe, mis ei sisalda mikroobivastaseid ega lõhnaaineid. Mingil juhul ei tohi tuppe pesta seestpoolt. Kui Teie suguvõsas esineb suhkruhaigust, tuleks Teil kontrollida ka enda veresuhkru taset, sest diabeetikutel esinev kõrge veresuhkru tase soodustab seenpõletike teket. Mõnedel andmetel võib ka pärmitaignatoodete, valge jahu ja maiustuste liigne tarvitamine soodustada seenpõletiku teket, kuna need toiduained soodustavad seene teket soolestikus.
Tagasi algusesse
BAKTERIAALNE VAGINOOS
Mul oli umbes üks kuu tagasi bakteriaalne vaginoos ja nüüd diagnoositi see taas. Kas peaks ka partneril soovitama arsti juurde pööduda või proovin teist korda veel ise ravida? Kas partner võib olla BV taastekkimise põhjuseks?
Bakteriaalne vaginoos (BV) on sageli esinev tupe mikroobikoosluse häire, mille puhul tuppe normaalselt asustavate piimhappebakterite hulk väheneb ja teatud bakterite (ladina keeles Gardnerella, Bacteroides jt.) osakaal tõuseb.
BV tekkepõhjused on ebaselged. On teada, et see ei ole seksuaalsel teel ülekantav, kuna seda esineb ka seksuaalelu mitte elanud inimestel ning see võib paraneda spontaanselt sõltumata seksuaalsest aktiivsusest. Seetõttu ei peeta partnerit BV taastekkimise põhjuseks. Teadaolevalt võivad soodustada tupe mikroobikoosluse muutumist ja bakteriaalse vaginoosi avaldumist "külmetushaigused", stress, hormonaalsed häired või kaasnevad muud haigused.
Umbes pooltel juhtudel ei tekita BV kaebusi, ülejäänud pooltel juhtudel tekib rohkenenud halvalõhnaline (kala lõhna meenutav) tupevoolus. Kui esinevad kaebused, siis BV ravitakse kas tuppe asetatavate küünlade või suu kaudu võetavate tablettidega, mida kirjutab välja arst. Pole kindlat seisukohta, kas partneri ravimine on vajalik. Üsna levinud on praktika, mille kohaselt esmakordsel avaldumisel partnerit ei uurita ega ravita. BV korduval avaldumisel võib aga arst soovitada seda teha. On ka seisukohti, mille alusel kindla ravitulemuse saavutamiseks on soovitav paralleelselt alati ka partnerit ravida, ravi ajal seksuaalvahekorda vältida või olla vahekorras kondoomiga. Alati ravitakse bakteriaalset vaginoosi enne kirurgilisi günekoloogilisi protseduure (näiteks raseduse katkestamist). BVi ravitakse alati ka raseduse ajal - esimesel kolmel raseduskuul tupekaudsete küünalde, hiljem suukaudse ravina.
BV on üks sagedasemaid tupevooluse põhjustajaid ning võib elu jooksul korduda. Korduvate kaebuste korral on soovitav partnereid uurida ka muude suguteede põletike (sh seksuaalsel teel levivate haiguste) suhtes. Partneri uurimise ja ravi vajaduse aitab igal konkreetsel juhul välja selgitada arst.
Tagasi algusesse
UREAPLASMA
Mul on krooniline ureaplasma põletik juba 2 aastat. Olen saanud mitu korda põletikuvastast ravi, ka mu elukaaslane, kuid põletikutekitajad ei kao kuhugi. Kas peaksin veel ravi tegema hoolimata edututest katsetest?
Mikroorganismi ureaplasma eri vorme on suguteedes leitud 70-80% tervetest naistest. Erinevates teadusuuringutes on ureaplasma esinemist suguteedes seostatud peamiselt meeste kusetoru põletikega, vähem naiste emakakaela ja munasarja põletikega. Siiani on ureaplasma roll nende põletike tekkes ebaselge ja praeguseks ei ole ühtset seisukohta, kas tegemist on haigustekitajaga või suguteedes elava mikroobiga. Kui ei esine kaebusi, siis analüüse ureaplasma määramiseks ei tehta. Kui Teilt võetud ureaplasma analüüs on pärast ravi jätkuvalt positiivne, pole vaja korduvaid antibiootikumikuure läbi viia.
Tagasi algusesse
EMAKAKAELA “HAAVAND”
Olen 24-aastane naine. Käisin naistearsti juures ja mulle öeldi, et emakakaelal on väike haavand. Kas see on ohtlik? Kas seda peab ravima? Kui kaua see ravi võiks kesta?
Aitäh nõuande eest.
Tõenäoliselt pidas teie arst silmas piirdunud punetust emakakaelal, mis ümbritseb emakakaela kanali välissuuet. Varem nimetati seda nähtust "haavandiks", kuigi tegelikult ei ole tegemist haavandiga või haavaga, vaid loomuliku nähtusega emakakaelal. Nimelt, piir emakakaelakanalit vooderdava silinderepiteeli tüüpi limaskesta (naistearsti vaatlusel punane ja kohev ala) ja emakakaela tupepoolset osa katva lameepiteeli tüüpi limaskesta (vaatlusel roosam ja siledam ala) vahel on selgesti eristatav. Tegemist on normaalse nähtusega, mida pole vaja ravida.
Põletikku (sh punetust ja põletikulist voolust) ja teisi silmaga nähtavaid muutusi emakakaelal võivad tekitada ka seksuaalsel teel levivad haigused, hea- ja halvaloomulised kasvajad jm. Emakakaelal silmaga nähtavate haiguslike muutuste korral selgitab naistearst välja selle põhjuse ja määrab vastava ravi. Emakakaela põletikku võib põhjustada näiteks seksuaalsel teel leviv klamüüdiabakter, gonorröa jm. Emakakaelalt võetakse regulaarselt ka onkotsütoloogilist ehk PAP-analüüsi, mille abil on võimalik välja selgitada mikroskoopilised muutused emakakaela rakkudes, mis eelnevad emakakaela vähi tekkele. Need muutused on sageli põhjustatud papilloomiviirusest, millega enamik inimesi nakatub seksuaalsel teel, kuid vaid üksikutel naistel tekib aastate möödudes viirusest põhjustatud emakakaela vähk. Vähile eelnevate muutuste kahtluse korral emakakaela rakkudes (s.t. kui PAP-test ei ole korras) uuritakse emakakaela veelgi põhjalikumalt (kolposkoopiline uuring) ja olukorra täpsustamiseks võetakse emakakaelalt ka proovitükk (biopsia). Seejärel on juba võimalik otsustada, kas leitud muutused vajavad ravi (nii on võimalik emakakakaela pahaloomuliste kasvajate teket ennetada) või mitte.
Vaata ka: Papilloomiviirus. PAP-analüüs.
Tagasi algusesse
PAPILLOOMIVIIRUS
Mul on diagnoositud papilloomiviirus. Kuidas see levib ja mida võib see põhjustada?
Inimese papilloomiviirus (ingl. Human Papilloma Virus) ehk lühendatult HPV on seksuaalvahekorra teel ja nahakontakti kaudu leviv viirus. Suurem osa papilloomiviiruse tüüpidest põhjustab healoomulisi muutusi (sealhulgas soolatüükaid) nahal ja limaskestadel, kuid osa selle viiruse tüüpe tekitab pahaloomulisi kasvajaid.
Papilloomiviirused levivad ühelt inimeselt teisele, kui inimeste nahk või limaskestad omavahel kokku puutuvad. Viirusesse haigestumise riski vähendada aitab põhimõttekindel kondoomi kasutamine, kuid ka siis pole alati võimalik papilloomiviirusega nakatumist vältida. Ligikaudu 80% inimestest nakatub papilloomiviirustega vähemalt ühel korral elu jooksul, sagedamini toimub see esimestel aastatel pärast seksuaalelu alustamist. Kuigi viirus on laialt levinud, ei ole enamik nakatunutest sellest teadlikud, sest neil ei ole mingeid kaebusi või haigustunnuseid. Pärast nakatumist võib viirus elada meie kehas pikka aega.
Naistel ja meestel esineb HPV viirust võrdselt sageli. Viirus ei ole aga meeste tervisele samavõrd ohtlik kui naistele, kuid mees võib olla viiruse edasikandja.
HPV viirustel on palju alaliike. Osad, nn healoomulised viiruse tüübid võivad põhjustada kätel ja jalgadel nn soolatüükaid. Nn madala riski viiruse tüübid põhjustavad teravaid kondüloome: healoomulisi tüükalisi moodustisi suguelunditel. Kondüloomid võivad esineda nii paarimillimeetriste üksikute näsadena kui ka kokkukasvanud lillkapsataoliste moodustistena. Naistel paiknevad kondüloomid sagedamini emakakaelal, tupes, välissuguelundite ja päraku ümbruses; meestel peenise, päraku või munandite piirkonnas. Kondüloome võib esineda suu- e oraalseksi korral ka suu limaskestal. Kondüloomid võivad iseenesest taandareneda, püsida muutumatult või aja jooksul suureneda. Neid on võimalik eemaldada paiksete ravimitega või kirurgiliselt (kirurgiline eemaldamine, laserravi, krüoteraapia), kuid ravi ei välista nende taasteket. Kondüloomide raviks sobiva meetodi aitab välja selgitada arst (noorte nõustamiskeskuses töötav arst, naistearst, meestearst, naha-suguhaiguste arst).
Peale selle on teada mõned ohtlikud, nn kõrge riskiga HPV-tüübid, mille tõttu võib naistel välja areneda pahaloomuline kasvaja, emakakaelavähk. Nüüdseks on teada, et pea kõik emakakaelavähi juhtumid on põhjustatud papilloomiviiruse poolt. Meestel põhjustavad kõrge riski HPV-tüübid väga harva päraku- ja peenisevähki. Pärakuvähki esineb sagedamini homo- ja biseksuaalsetel ning HIV-positiivsetel meestel.
Need HPV-tüübid, mis põhjustavad soolatüükaid, ei põhjusta emakakaelavähki ja vastupidi: kõrge riskiga viirusetüübid ei põhjusta soolatüükaid.
Enamasti suudab keha viiruse mõne kuu või mõne aasta jooksul hävitada. Kui inimese kaitsesüsteem ei suuda HPVd hävitada, jääb viirus rakkudesse püsima ja aja jooksul suureneb risk haigestuda vähki. HPVga nakatumisest emakakaelavähi väljakujunemiseni kulub keskmiselt kuni 10 aastat. Seejuures ei teki vähk kaugeltki mitte kõigil nakatunutel. Vaid umbes ühel tuhandest kõrge riski viirusetüübiga nakatunud naisel põhjustab viirus pahaloomulist kasvajat.
Viiruse omandamise, püsimajäämise ja vähi väljakujunemise riski suurendavad järgmised soodustavad asjaolud:
1)Seksuaalpartnerite rohkus: see suurendab HPVga nakatumise tõenäosust.
2) Kui olla juba nakatunud mõne teise seksuaalsel teel leviva haigustekitajaga, on kaitsesüsteemid
kurnatud ja ei suuda uue sissetungijaga võidelda.
3) Suitsetamine, kuna see nõrgestab keha kaitsesüsteeme.
4) Haigused, mis kahjustavad inimese kaitsesüsteeme (näiteks HIV, mõned verehaigused, suhkruhaigus jt).
5) Väga varane seksuaalelu algus, kuna alla 15aastase tütarlapse keha kaitsesüsteemid ei ole veel hästi viiruste ja bakteritega võitlemiseks valmistunud. Noormeeste varase seksuaalelu alustamise kohta on teave oluliselt napim.
6) Pikaajaline (üle viie aasta) hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine võib olla nõrk soodustav tegur kõrge riski HPVga nakatumisel emakakaelavähi arenguks. Kui üle viie aasta hormonaalset rasestumisvastast vahendit kasutanud naistel ei esine naistearsti poolt tehtavates analüüsides kõrge riski HPV tüüpe ega muutusi PAP-analüüsis, siis pole muretsemiseks põhjust ja võib hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid (pille, plaastrit või tuperõngast) edasi tarvitada.
Emakakaela vähi tekkele eelnevad emakakaela rakkudes vähieelsed muutused, mida on tänapäeval võimalik varakult välja selgitada ja niiviisi emakakaelavähi teket ennetada.
Eestis on kasutusel kaks uuringut: naistel PAP-test ja HPV-test (vt vastava pealkirjaga korduma kippuvad küsimused).
Muutuste korral emakakaela rakkudes (s.t. kui PAP-test ei ole korras) uuritakse emakakaela põhjalikumalt (kolposkoopiline uuring) ja võetakse emakakaelalt proovitükk (biopsia). Seejärel on võimalik otsustada, kas on vajalik kasvajat ennetav ravi või mitte.
Naistearsti kontroll on vajalik kaebuste puudumisel kord aasta-pooleteise jooksul. Erinevates riikides on kokku lepitud juhised, millisest vanusest alates ja kui sageli PAP-analüüse on soovitav teha. Samuti on erinevad seisukohad viiruse tüübi määramise otstarbekusest erinevates olukordades. On hea meelde jätta, millal Teil on viimati PAP-test tehtud ja milline oli tulemus, sest alati ei külastata sama naistearsti.
Olemas on ka papilloomiviiruse vastane vaktsineerimine.
Tagasi algusesse
PAP-ANALÜÜS JA HPV-TEST
Mul selline küsimus, nimelt käisin günekoloogi juures ja peale läbivaatust paluti helistada antud kuupäeval tagasi "PAP" suhtes. Soovin teada, mis tähendab lühend "PAP"
PAP-testiks ehk emakakaela onkotsütoloogiliseks analüüsiks nimetatakse Dr. Georg Papanicolau poolt väljatöötatud uuringut, mille puhul võetakse günekoloogilise läbivaatuse käigus väikese pehme harjakesega emakakaela pinnalt rakke ning uuritakse neid mikroskoobi all. Analüüsi võtmine on valutu. PAP-testimisel kontrollitakse, kas emakakaela rakkudes esineb papilloomiviiruse (vt lisaks: Papilloomiviirus) poolt põhjustatud vähieelseid muutusi või muid haigustekitajaid. Avastatud vähieelseid muutusi on võimalik ravida ja ennetada vähi teket. Lisaks võimaldab analüüs diagnoosida põletikulisi muutusi emakakaelas.
PAP-analüüsi tehakse korralise naistearsti läbivaatuse käigus, näiteks noorte nõustamiskeskuses. Ka osad perearstid võtavad PAP-teste. Seetõttu on oluline regulaarselt (kord aasta-pooleteise jooksul) külastada oma naistearsti/perearsti. Sõltuvalt vanusest ja eelnevate PAP-analüüside tulemustest, on PAP-analüüside soovitav ajavahemik erinev. Esimene PAP-test on soovitatud teha umbes 3 aastat parast suguelu algust ja mitte hiljem kui 25 aasta vanuses ning testimist tuleb 3-5-aastase intervalliga jätkata kuni 60. eluaastani.
Täpse aja järjekordse PAP-analüüsi tegemiseks määrab naistearst.
Oluline on teada, et PAP-test ei näita HPV olemasolu. Kui emakakaelal on leitud vähieelsed muutused, siis on järgmiseks sammuks määrata HPV viiruse olemasolu ja tüüp.
Meestel tehakse HPV-test, kui leitakse eesnaha või sugutipea põletik või kondüloomid suguelunditel. Naistel tehakse HPV-test kondüloomide korral, või sagedamini siis, kui PAP-testiga leitakse muutunud rakke. HPV-testiks võetakse materjal vatipulgaga vastavalt kas emakakaelalt või peeniselt. Seda uuringut teeb naistearst, meestearst või naha- ja suguhaiguste arst. Ka selle analüüsi tegemine on valutu. HPV-testiga määratakse papilloomiviiruse olemasolu emakakaela või suguti rakkudes ja viiruse tüüp, mille alusel saab teada, kas ollakse nakatunud kõrge või madala riski viirusega. Kõrge riski viiruse leidmine ei tähenda vähi olemasolu: enamasti saavad inimese enda kaitsesüsteemid viirusest jagu ja vähki ei teki. Küll aga on viiruse määramine oluline, sest see aitab otsustada, kui sageli peaks edaspidi ennast arsti juures kontrollima. Kui PAP-testis leitakse muutunud rakke ja samal ajal esineb ka kõrge riski HPV, siis on oluline teha edasised uuringud, mis aitavad välja selgitada, kas on vajalik emakakaelavähki ennetav ravi.
Vt lisaks: Papilloomiviirus.
Tagasi algusesse
PAPILLOOMIVIIRUSE MÕJU LASTE SAAMISELE, VAKTSINEERIMINE
Kas papilloomiviirusega nakatumine võib mõjutada tulevikus laste saamist? Kas HPV vastu saab ka vaktsineerida?
Inimese papilloomiviirusega nakatumine ei takista rasestumist ja sünnitamast planeeritud ajal soovitud last. Inimese papilloomiviirus (HPV) on kontaktnakkuse teel (sh. seksuaalsel teel) leviv viirus. Tuntakse üle 100 erineva inimese papilloomiviiruse tüübi. Kuigi viirus on laialt levinud, ei ole enamik nakatunutest sellest teadlikud, sest neil ei ole mingeid kaebusi. Loe lähemalt papilloomiviiruse kohta Korduma kippuvate küsimuste rubriigist.
Alates 2006. aastast on Eestis võimalik lasta end vaktsineerida papilloomiviiruse vastu. Saadaval on kahe tootja vaktsiinid: HPV tüüpide 16 ja 18 ning HPV tüüpide 6, 11, 16 ja 18 vastane vaktsiin.
On teada, et HPV 16 ja 18 põhjustavad 70% emakakalavähkidest ning HPV 6 ja 11 põhjustavad 90% kondüloomijuhtudest.
Soovitatakse vaktsineerida 9–15-aastaseid lapsi ja noorukeid ning 16–26-aastaseid naisi.
Parimad tulemused saavutatakse vaktsineerimisel enne seksuaalelu algust. Vaktsineerimisest
võivad kasu saada ka üle 26-aastased naised.
Vaktsiini manustatakse kolm korda: HPV tüüpide 6, 11, 16 ja 18 vastast vaktsiini 0, 2. ja 6. kuul, HPV tüüpide 16 ja 18 vaktsiini 0, 1. ja 6. kuul.
Pärast 3 annuse manustamist püsib kaitsetoime vähemalt 5 aastat. Kaitse edasine kestvus ja
tõhustusdoosi vajadus on hetkel teadmata, kuid esialgsete uuringute põhjal kestab vaktsiini toime tegelikult kauem kui 5 aastat.
2009. aastal ei kuulu vaktsiin riigi poolt tasustavate vaktsiinide hulka. Seega tuleb vaktsiini eest ise maksta (orienteeruv kolme vaktsineerimiskorra maksumus on neli tuhat krooni). Ennast või oma last on võimalik vaktsineerida noorte nõustamiskeskustes, naistearsti, infektsioonhaiguste arsti, perearsti või naha-suguhaiguste arsti vastuvõtul. Võimalikud vastunäidustused vaktsineerimisele teeb kindlaks arst.
Papilloomivastase vaktsineerimise kohta leiate lisalugemist www.vaktsiin.ee, samuti võib küsida infot endale lähimast noorte nõustamiskeskusest.
Tagasi algusesse
EMAKA POLÜÜP
Mul kahtlustatakse emaka limaskesta polüüpi. Mida see tähendab minu jaoks, operatsiooni? Ma pole veel sünnitanud. Kas polüüp või selle eemaldamine takistab rasestumist? Olen väga mures.
Polüübiks nimetatakse limaskestast lähtuvat healoomulist limaskesta vohandit. Emaka ja emakakaela limaskestast lähtunud polüüpe võib esineda igas vanuses naistel, sagedamini küll alates 40ndatest eluaastatest.
Polüüpide tekkemehhanism pole täpselt teada. Arvatavalt võivad polüübid kergemini tekkida hüperplastilise endomeetriumi (liialt paksuks kasvava emaka limaskesta) taustal, mille põhjuseks on östrogeense hormooni liigne toime emaka limaskestale. Polüüpide korral võivad menstruatsioonid olla vererohked, esineda võib menstruatsioonidevahelisi ebakorrapäraseid verejookse, tupevooluse suurenemist ja veritsusi vahekorrajärgselt. Mõnikord polüübid kaebusi ei põhjusta ja neid diagnoositakse juhuslikult näiteks ultraheliuuringul.
Emakaõõne polüübi korral on vajalik selle eemaldamine lühiajalise narkoosis kas emakaõõne abrasiooni teel või hüsteroskoopilise operatsiooni käigus, mil emakaõõnt saab ka vastava instrumendi abil vaadelda. Mõlemal juhul eemaldatakse emakaõõnest vaid polüüp ning emakas säilib terviklikult. Selle kohta, kumba operatsioonimeetodit valida, annab nõu Teie naistearst. Mõlema meetodiga polüübi eemaldamine ei takista hilisemat rasestumist. Pigem võib eemaldamata polüüp takistada raseduse tekkimist. Sageli on polüüpide taastekke tõkestamiseks vajalik pärast operatsiooni veel emaka limaskesta liigset paksenemist pärssiv hormonaalne ravi.
Tagasi algusesse
VILJATUS
Oleme üritanud juba pool aastat rasedaks jääda, aga see ei ole siiani õnnestunud. Mis võib olla probleemiks?Millised uuringud on vajalikud?
Viljatuse uuringuid alustatakse siis, kui on proovitud rasestuda vähemalt ühe aasta jooksul (regulaarsed seksuaalvahekorrad umbes 2-3 korda nädalas, rasestumisvastaseid ei tarvitata). Teadaolevalt 80-90% naistest rasestuvad niiviisi aasta jooksul ja ülejäänutest suur osa edaspidi. Sellel, miks kõik paarid koheselt ei rasestu, on mitmeid põhjusi. Nimelt, ka tervel naisel pole alati kõik menstruaaltsüklid ovulatoorsed; alati ei õnnestu olla "viljakatel" päevadel seksuaalvahekorras; seksuaalelus tuleb ette pause (reisid, töötamine teises linnas, tööga seotud ülepingeperioodid) jne. Seepärast võib paljudel paaridel esineda elus perioode, mil proovitakse rasestuda, kuid see ei õnnestu, kusjuures kummagi partneri poolt ei leita viljatuseks põhjust. Sageli on selline viljatus "mööduv", s.t. rasedus tekib hiljem elu jooksul.
Viljatuse puhul võtab uuringute tegemine aega ja uurida tuleb mõlemat partnerit. Vajalik on mehe sperma kvaliteedi uuring ja meestearsti või uroloogi külastamine (sh analüüsid seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes). Naistel tuleb kindlaks teha, kas toimuvad igakuised ovulatsioonid, kas munajuhad on läbitavad, kas esineb mingeid kaasnevaid haigusi, mis võivad raseduse teket mõjutada (nt endometrioos, kilpnäärme üle- või alatalitlus, mõne elutähtsa aine puudus organismis). Selleks peab naistearst teid põhjalikult küsitlema, tegema vajadusel verest hormoonanalüüsid, analüüsid seksuaalsel teel levivate haiguste suhtes jne. Munajuhade läbitavust uuritakse kas spetsiaalsel ultraheliuuringul või (sagedamini) laparoskoopilise operatsiooni käigus. Mõnikord on vaja teha uuringuid ainevahetushaiguste suhtes (suhkruhaigus, kilpnäärnehaigused) jne. Ka siis, kui kõik uuringud on tehtud, ei selgu alati lastetuse põhjus (arvatavasti 10-15% lastetutest paaridest).
Viljatuse ravi sõltub avastatud põhjusest. Mõnikord kutsutakse ravimitega esile ovulatsioon, mõnikord on vajalik mõne teise haiguse ravi. Tänapäeval on võimalik ka katseklaasiviljastamine ja selle eriliigid, nende meetodite efektiivsus on umbes 30%.
Kui Te olete terve, Te ei tarvita mingeid ravimeid, menstruaaltsükkel on regulaarne ja Teil pole leitud günekoloogilisi haigusi, siis on siiski tõenäoline, et rasestute iseenesest. Raseduse planeerimise perioodil ning kolmel esimesel raseduskuul on soovitav tarvitada foolhapet (saadaval apteegi käsimüügis), kuna sellel on leitud loote närvisüsteemi väärarendeid ärahoidev toime.
Lastetuse uuringuid teevad naistearstid ja meestearstid.
Tagasi algusesse
REESUSKONFLIKT
Minu küsimus puudutab reesuskonflikti võimalikkust. Mul on reesus-negatiivne veri, aga mehel reesus-positiivne. Kas on mingi võimalus, et tekib konflikt?
Reesuskonfliktiks nimetatakse olukorda, mil reesusnegatiivsel emal on eelmis(t)e rasedus(t)e ajal tekkinud reesuspositiivse loote vererakkude pääs ema vereringesse ja sellele vastuseks on ema veres tekkinud antikehad (sensibiliseerumine). Need antikehad jäävad ema verre püsima ja võivad hakata järgmise raseduse ajal lõhustama uue (reesuspositiivse) loote punavereliblesid.
Seega reesuskonflikti ei saa tekkida esimese raseduse ajal. Küll aga saab sünnituse, emakavälise raseduse, abordi, lootevee uuringu võtmise, raseduse iseenesliku katkemise käigus toimuda sensibiliseerumine e. ema veres reesus-antikehade teke. Antikehad võivad iga järgmise raseduse korral reesus-positiivse loote punaseid vereliblesid kahjustada ja väga rasketel juhtudel võib loode hukkuda.
Reesus- antikehade teket on tänapäeval võimalik ära hoida, kui süstida reesus-negatiivsetele naistele 3 ööpäeva jooksul pärast rasedust (aborti, sünnitust jne)
antikehade tekke vastest immuunglobuliini (Rhesonativ). Nendes riikides, kus süstemaatiliselt on naisi aastakümnete jooksul niimoodi kaitstud, esineb suhteliselt harva reesuskonflikti.
Seega vastata Teie küsimusele saab vaid siis, kui on teada, kas Teil on olnud eelnevalt reesuspositiivse mehega rasedusi ja kui on, kas siis vastav
kaitsev süst tehti või mitte. Antikehade olemasolu või puudumist määratakse kõikidel rasedatel kohe raseduse alguses. Reesuskonflikti väljakujunemist on tänapäeval võimalik varakult avastada ja ja vajadusel teha loote seisundit leevendavat ravi.
Tagasi algusesse
RASEDUSE KINDLAKSTEGEMINE
Millised on raseduse tunnused? Millal võib teha rasedustesti?
Esimene raseduse tunnus on oodatud ajal menstruatsiooni ärajäämine. Raseduse tundemärgiks võib olla iiveldus, rindade hellus, isu muutused, suurenenud unisus vms. Need tunnused võivad esineda ka muudel põhjustel peale raseduse. Paljudel naistel ei esine raseduse alguses mingeid erilisi sümptomeid.
Esimene ja lihtsaim võimalus raseduse kindlakstegemiseks on rasedustest. Rasedustesti saab osta apteegist ja kasutusjuhend on toodud pakendil. Test põhineb inimese kooriongonadotropiini (HCG) kindlaksmääramisel uriinis. HCG tekib organismis ainult raseduse ajal.
Rasedustesti abil on kõige varem võimalik rasedust diagnoosida 10-14 päeva pärast viljastumist. Soovitav on selleks kasutada hommikust uriini, mis on kontsentreeritum. Rasedust saab diagnoosida ka naistearsti läbivaatusel või ultraheliuuringul. Siiski on soovitav enne arsti juurde pöördumist teha rasedustest, kuna sellega on rasedust võimalik kindlaks teha varem, kui teiste meetoditega. Ultraheliuuringul on esmalt näha vedelikuga täidetud ümar ala emakaõõnes, see on lootemuna. Kõige varem on see nähtav, kui menstruatsioonipeetus on olnud 3-4 päeva. Loote südametegevus on jälgitav, kui rasestumisest on möödas 4 nädalat (raseduse suuruseks loetakse siis 6 nädalat).
Tagasi algusesse
OVULATSIOONITESTID
Tahaksin rohkem infot ovulatsioonitestide kohta. Millised on kõige paremad ja kas neid on ka võimalik mitu korda kasutada või on kõik ühekordseks kasutamiseks?
Ovulatsioonitestid on mõeldud peamiselt neile naistele, kes planeerivad rasedust ning kellel on esinenud/esineb häireid menstruaaltsüklis või kellel esineb raskusi rasestumisel. Ovulatsioonitestidega määratakse luteiniseeriva hormooni (LH) tõus uriinis, mis eelneb ovulatsioonile 24-36 tundi. Kui olla järgneva 48 tunni jooksul seksuaalvahekorras (pärast LH tõusu) on tõenäoline, et ollakse vahekorras tsükli kõige viljakamal ajal.
Kui LH tõusu ei teki, siis võib oletada, et ovulatsioonitestide tegemise ajal ovulatsiooni ei toimunud.
Ovulatsioonitestid on apteegis müügil 5-kaupa pakendatult - see on kogus, millest piisab regulaarse menstruaaltsükli korral LH tõusu kindlakstegemiseks. Igat testi saab kasutada vaid 1 kord.
Tagasi algusesse
NEITSINAHK
Oleksin väga tänulik kui saaksin seletuse, misasi see neitsinahk täpselt on ja millest saab aru et neitsinahk on purunenud?
Neitsinahaks nimetatakse kitsamat kohta tupe sissekäigus. Erinevatel naistel on see erineva ehituse ja kujuga, mõnel vaid vaevu aimatav ringjalt kitsam koht, teisel aga selgelt kitsas limaskestavolt tupe sissekäigus. Neitsinaha asukohta tupe sissekäigus saab ise sõrmega katsuda, samuti on see tunda näiteks menstruatsiooni ajal kasutatavat tampooni paigaldades ja ära võttes. Esimestel seksuaalvahekordadel, mil peenis siseneb tuppe, neitsinahk pinguldub ja venitub, see võib põhjustada ka valu. Mõnikord võib neitsinahk esimese seksuaalvahekorra käigus servast rebeneda ja veidi veritseda. Muretsemiseks pole enamasti põhjust, sest veritsus on enamasti vähene ja möödub iseenesest. Sageli möödub esimene seksuaalvahekord hoopis ilma valuta ja veretult, sest neitsinahk ei rebenegi, vaid ainult venitub.
Esimest seksuaalvahekorda nimetati varem ka "süütuse kaotamiseks" ja seda sümboolses tähenduses: abielueelsed seksuaalsuhted polnud lubatavad. Tänapäeval on abielueelsed seksuaalsuhted inimeste väärtushinnangutes aina lubatavamaks muutunud.
Tagasi algusesse
SOS-PILLID
Olin oma poisiga kondoomita vahekorras ja seemnepurse toimus tupes. Kasutasin järgmisel päeval SOS-pille. Mul olid päevad just enne paar päeva enne kaitsmata vahekorda lõppenud, aga üllatuseks peale hädapillide võtmist hakkas kahe päeva pärast jälle verd tulema. Mida see tähendab?
Tegemist on SOS-pillide üsna sagedase, kuid ohutu kõrvaltoimega. Nimelt pärast SOS-pillide tarvitamist võib mõne päeva möödudes tekkida menstruatsioonitaoline vereeritus. Oodatav menstruatsioon võib aga hilineda või hoopis varem saabuda. Need kõrvalnähud on ohutud ja ajutised.
SOS-pillid on meetod ootamatute olukordade puhul. Neid võib kasutada kuni 5 ööpäeva jooksul pärast kaitsmata vahekorda (tõhusus on tunduvalt suurem, mida kiiremini pärast kaitseta vahekorda meetodit tarvitatakse).
SOS-pillid on meetod ootamatute olukordade puhul. SOS-pillid ei sobi järjepidevaks kasutamiseks, kuna pikaajalisel kasutamisel ei ole nad nii tõhusad kui näiteks kombineeritud hormoontableid, ning sageli esinevadki kõrvaltoimena ebaregulaarsed veritsused. Kui Teil on olnud SOS-pille vaja juba ühel-kahel korral, siis tõenäoliselt vajate kindlamat rasestumisvastast vahendit. Soovitame pöörduda lähimasse noorte nõustamiskeskusesse (aadressid leiate www.amor.ee) või naistenõuandlasse, et saada nõu rasestumisvastaste vahendite suhtes.
Tagasi algusesse
PILLIDE UNUSTAMINE
Mida teha, kui pillivõtmine ununeb?
Siin on käitumisjuhis pillide unustamise korral.
Kas oled unustanud võtta ühe pilli ja tavapärasest pillivõtmise ajast on möödas vähem kui 12 tundi?
Pole vaja muretseda. Võta unustatud pill niipea kui meenub ning jätka pillivõtmist. Seetõttu pead võibolla võtma 2 pilli samal päeval.
Kas oled unustanud ühe või mitu pilli ja tavapärasest pillivõtmise ajast on möödas rohkem kui 12 tundi?JAH -> Pillid ei pruugi nüüd enam toimida.
Tuleb koheselt võtta viimane ununenud pill. Ülejäänud ununenud pillid jäävad alles. Jätka tavaliselt pillide võtmist tabletilehelt.
Lisaks kasuta järgneva 7 päeva jooksul vahekorras olles kondoomi või hoidu vahekorrast.
Seejuures vaata järele, mitmes pillivõtmise nädal on parasjagu käsil?
ESIMENE NÄDAL -> võta kohe unustatud pill, jätka pillide tarvitamist ning kasuta 7 päeva jooksul vahekorras lisakaitsevahendit (kondoomi) või hoidu vahekorrast. NB! Kui olid vahekorras pärast eelmise tabletilehe lõpetamist, siis võib olla vajalik lisaks ka SOS-pillide tarvitamine (neid müüakse retseptita apteegis).
TEINE NÄDAL -> võta unustatud pill, tarvita pakk lõpuni, lisakaitset pole vaja. Tee tavapärane 7-päevane paus ja alusta seejrel uut 21-päevast tabletilehte.
KOLMAS NÄDAL -> võta unustatud pill, jätka käsilolevast pakist pillide võtmist, jäta aga 7-päevane paus vahele ja alusta kohe uuest tabletilehest. Lisaks kasuta 7 päeva jooksul vahekorras olles kondoomi või hoidu vahekorrast. Pillivaba paus ja koos sellega veritsus saabub alles uue pillipaki lõppedes. See võib tähendada, et Sul ei tule enne veritsust, kui oled teise paki lõpetanud. Ära muretse! See pole kahjulik. Samuti pead teadma, et kaht pakki järjestikku võttes võib Sul esineda määrivat veritsust ka pillivõtmise ajal.
Või teine võimalus: tee kohe 7-päevane pillivaba paus (sh. unustatud pill) ja jätka järgmise pakendiga.
Kui Sa kahtled, mida teha, võta alati ühendust arstiga! Seda võid teha ka telefoni või elektronposti teel.
Miks ma pean nädal aega kasutama lisakaitsevahendit, kui olen unustanud pilli võtta rohkem kui 12 tundi?
Unustamise korral võib pillide hormonaalne kaitse väheneda ja munasarjast võib eralduda viljastamisvõimeline munarakk. 7 pillitarvitamise päeva jooksul see oht möödub.
Tagasi algusesse
PILLID JA RASEDUS
Soovin rasestuda, kui palju aega enne pean lõpetama rasestumisvastaste tablettide võtmise? Olen kuulnud, et kui pillide võtmine ära lõpetada, ei tasu kohe lapse tegemisega pihta hakata vaid tuleb lasta organismil veidike taastuda.
Väga tore, et olete otsustanud hakata looma pisiperet! Saan aru, et olete eelnevalt kasutanud rasestumisvastaseid tablette ja Teid huvitab, kas peaksite mingi aeg laskma organismil puhata. Mingit pausi tegema ei pea. Pole leitud, et rasestumisvastastel tablettidel oleks nende tarvitamise lõpetamise järgselt mõju loote arengule või raseduse kulule. Seega kohe pärast pillide tarvitamise lõpetamist võib rasestuda. Isegi, kui keegi peaks olema jäänud rasedaks pillide tarvitamise ajal, pole see näidustuseks raseduse katkestamiseks – pikaajaline kogemus ja uuringud on tõestanud, et pillid ei kahjusta loote arengut või raseduse kulgu. Aeg, kui kiiresti keegi peale tablettide võtmise lõpetamist rasestub, on väga individuaalne. Esimestel kuudel võib esineda menstruaaltsüklis muutusi, sest keha peab ümber häälestuma oma hormonaalsele tsüklile. Mõned naised rasestuvad juba esimesel, teisel tabletivabal kuul, teistel võtab see kauem aega. Esimese aasta jooksul rasestub regulaarse suguelu korral 90% paaridest. Jääb vaid üle soovida julget pealehakkamist ning soovitada, et pisipere loomine kulgeks läbi rõõmsa ja rahuliku seksuaalelu.
Tagasi algusesse
PILLIDE KOOSTOIME TEISTE RAVIMITEGA
Kas tarvitades rasestumisvastaseid tablette võib kasutada muid ravimeid - nt aspiriini peavalu korral?
Aspiriini võib tarvitada koos rasestumisvastaste pillidega.
Mõnede ravimite paralleelne kasutamine pillidega võib vähendada pillide tõhusust, kuna pillides sisalduva toimeaine hulk kasutaja veres väheneb. Sellised ravimid on:
A) Maksaensüüme aktiveerivad ravimid:
- rifampitsiin, rifabutiin
- griseofulviin
- barbituraadid
- fenütoiin
- karbamasepiin
- primidoon
- topiramaat
- modafiniil
- lansoprasool
- mõned retroviirusevastased ravimid (nt. ritonaviir)
b) Laia toimespektriga antibiootikumid:
- ampitsilliin, amoksatsilliin jt. Penitsilliinid
- tetratsükliinid (nt. doksütsükliin)
- tsefalosporiinid
c) naistepuna kapslid
Kui samaaegne ravi nende ravimitega on vajalik, siis on soovitav ravikuuri ajal ja 7 päeva jooksul pärast ravikuuri kasutada pillidele lisaks muid rasestumisvastaseid
vahendeid (näiteks kondoomi). Kui ravikuur langeb pillivabale pausile, on soovitav 7-päevane paus vahele jätta ja eelmise pillipaki lõppedes alustada
kohe järgmist pillipakki, kasutades seejuures lisakaitsevahendit.
Tagasi algusesse
PILLID, OKSENDAMINE JA KÕHULAHTISUS
On öeldud, et rasestumisvastaste tablettide mõju võib väheneda tugeva kõhulahtisuse korral. Kas peetakse silmas ainult haiguslikku kõhulahtisust või käib siia alla ka kõhulahtisus, mis on põhjustatud nt ohtrast puuviljade söömisest?
Siin on silmas peetud ikka haiguslikku kõhulahtisust, mil on tegemist vesivedela kõhulahtisusega (näiteks düsenteeria, salmonelloosi, rotaviirusinfektsiooni korral). Puuviljade söömisest põhjustatud kerge kõhulahtisus on põhjustatud toidu rohkest kiudainesisaldusest ning see ei häiri pillide imendumist. Kui tõepoolest esineb vesivedel kõhulahtisus, siis tuleb sel perioodil ning veel lisaks 7 päeva jooksul kasutada pillidele lisaks mingit teist rasestumisvastast vahendit (nt kondoomi).
Tasub veel silmas pidada, et kui esineb oksendamine kolme tunni jooksul pärast pilli sissevõtmist, siis ei pruugi pill imenduda ning tuleb käituda nii nagu pilli unustamise korral (vt Korduma kippuvate küsimuste rubriigist "Pillid ja unustamine").
Tagasi algusesse
PILLID JA SEKSUAALNE IHA
Kui kasutada pille, kas siis kõrvalmõjuna võib kaasneda ka huvikaotus seksuaalsuhte vastu?
Pillide võimalike kõrvalmõjude loetelus on ühe võimaliku kõrvaltoimena toodud ka seksuaalse iha langus. Mõistagi pole seda lihtne kindlaks teha, sest iha mõjutavad väga mitmed tegurid, see võib erineda eri eluperioodidel ja suhte faasides. Iha võib väheneda näiteks väsimuse ja suhteprobleemide korral. Seksuaaleluga rahulolu juures pole aga määrav mitte niivõrd seksuaalvahekorra sagedus, vaid selle kvaliteet. On ka oletatud, et inimesed, keda paelub risk ja spontaansus, tunnevad pille tarvitades end liialt kontrolli all olevatena, ja tõlgendavad seda kui iha langust. Tõenäoliselt esineb pillide tarvitamise aegset tõelist iha langust siiski harva.
Tagasi algusesse
KATKESTATUD SÜGUÜHE
Kas rasestuda on võimalik isegi siis, kui poiss ei lase oma seemnevedelikku tuppe?
Sel puhul on tegemist nn. katkestatud suguühtega, mil mees hoidub sperma laskmisest tuppe. See meetod võib tunduda küll lihtsalt kasutatav, kuid ei kuulu kaugeltki tõhusate rasestumisvastaste meetodite hulka. Nimelt juba erektsiooni (peenise jäigastumise) tekkides eraldub väheses koguses spermat, mis vahekorra käigus satub tuppe. Lisaks, sageli ei õnnestu mehel seemnepurske toimumist ära hoida, mistõttu spermat võib sattuda tuppe. Katkestatud suguühte meetod ei tõkesta ka seksuaalsel teel levivate haiguste ülekandumist. Seega katkestatud suguühte kasutamisel rasestumisvastase meetodina võib üsna tõenäoliselt rasestuda.
Kui te vajate tõhusat ja püsivalt rasestumisvastast meetodit, siis ei ole katkestatud suguühte meetod Teile sobiv. Soovitame pöörduda lähimasse noorte nõustamiskeskusesse (aadressid leiate www.amor.ee) või naistenõuandlasse, et saada nõu rasestumisvastaste vahendite suhtes.
Tagasi algusesse
“OHTLIKUD PÄEVAD”
Sooviksin teada kui tõenäoline on päevade ajal seksides rasestuda? Millised on “ohtlikud päevad” menstruatsioonikalendris?
Ohtlike päevade all peetakse silmas igakuist ovulatsiooniaega e. munaraku munasarjast eraldumise aega. Ovulatsiooniaja arvestamine põhineb teadmisel, et uus munarakk saab küpseks statistiliselt keskmiselt 14 +/- 2 päeva enne järgmise menstruatsiooni esimest päeva. Kuna ka tervetel naistel võib menstruaaltsükli pikkus mõne päeva võrra kõikuda, võib päevade arvestus osutuda ebatäpseks.
Võimalus rasestuda menstruatsiooni ajal seksides on olemas. Põhjuseks on see, et lühema menstruaaltsükliga naistel võib ovulatsioon toimuda vahetult menstruatsiooni järel või isegi lõpupäevadel, ka võib mõnikord ette tulla tsüklihäireid, mille puhul ovulatsioon kattub mensesega. Lisaks peab arvestama asjaoluga, et seemnerakkude eluiga on kuni 5-6 päeva. Kui olla vahekorras menstruatsiooni ajal, aga ovulatsioon toimub mõni päev pärast selle lõppu, võib naise suguteedes olla veel viljastamisvõimelisi seemnerakke.
Sellise n.ö. ohtlike päevade arvestamise meetodi töökindluseks loetakse 75-80%, mis tähendab, et tegemist on ebaefektiivse rasestumisvastase meetodiga. Kui elate seksuaalelu ja ei plaani veel rasestuda, siis soovitame pöörduda lähimasse noorte nõustamiskeskusesse (www.amor.ee) ja pidada nõu, milline tõhus rasestumisvastane meetod Teile sobiks.
Tagasi algusesse
ORGASM
Ma ei saa sugulisse vahekorda astudes oma partneriga orgasmi. Samas olen ma väga erutatud, kuid niipea kui partner paneb peenise tuppe, ma lõpuni minna ei suuda. Milles võiks olla probleem?
Seksuaalse erutuse ja orgasmi tekkes on oluline kliitori ehk kõdisti stimulatsioon. Seksuaalse erutuse korral kliitor täitub verega ja muutub eriti tundlikuks. Kliitorit saab stimuleerida mitmel moel: partner hellitab keelega, sõrmega stimuleerides või valides selliseid asendeid, kus näiteks partneri häbemeluu surub õrnalt kõdistile vms. Sageli on probleemiks partnerite vähene suhtlemine seksuaalteemadel. Kui partnered räägivad avameelselt seksuaalteemadel, juhendavad üksteist, siis enamasti leitakse koos lahendus, mis mõlemale partnerile sobib. Orgasmi mittesaamine võib ka olla seotud alateadliku/teadvustamata hirmuga enesekontrolli kaotamise ees või hoopis suure püüdega orgasmi saada.
Soovi korral on Teil võimalik pöörduda edaspidise nõuande saamiseks seksuaalnõustaja vastuvõtule noorte nõustamiskeskusesse või Tallinna Seksuaaltervise Kliinikusse (kontaktandmed leiate www.amor.ee).
Tagasi algusesse
VAGINISM
Mis võivad olla põhjused et vahekorda pole võimalik astuda, kuna lihtsalt ei "mahu"? Kas põhjus võib olla see, et tüdruk on liialt pinges või võib olla tegemist millegi muuga?
Seksuaalvahekorra ebaõnnestumise põhjuseks võib olla tahtele allumatu tupelihaste kramplik kokkutõmme ehk vaginism. Kui naine on mures või pinges eelseisva vahekorra pärast, kardab valu või soovimatut rasedust, või on tal olnud varasemaid ebameeldivaid kogemusi seoses enda kehaga või seksuaalsusega, siis võib tekkida tupelihaste kokkutõmme, millega kaasneb ka tahtele allumatu reielihaste pingutamine (naine paneb "jalad kokku"). Taolises olukorras peenise viimine tuppe ebaõnnestub.
Abi on siin probleemi teadvustamisest, soorituspingest vabanemisest, partnerite soovist üksteist aidata, spetsialisti (naistearsti ja/või psühholoogi) poole pöördumisest. Naistearsti vastuvõtul saab kindlaks teha, kas ei esine harvaesinevat liigkitsast neitsinahka või mingit muud olukorda, mis takistab vahekorda. Naistearst saab õpetada ka võtteid ja harjutusi, kuidas tupelihaste kokkutõmmet leevendada. Samuti saab arutada, kuidas suurendada naudingut ja soodustada lõõgastumist intiimses olukorras.
Psühholoog aitab teadvustada võimalikku läbielatud traumat varasemas elus või pingesituatsiooni seoses oma seksuaalsusega. Samuti püütakse vabaneda soorituspingest ja arutada partneritevahelisi suhteid seoses esilekerkinud probleemiga.
Seega soovitame oma partneriga avameelselt rääkida, arutada võimalikke põhjusi, miks taoline olukord tekib ning arutada, mida te saaksite ise teha. Vajadusel soovitame pöörduda spetsialisti vastuvõtule.
Vaginism on pea 100%liselt "ravitav".
Tagasi algusesse
ENESERAHULDAMINE
Kas eneserahuldamine võib ka kuidagi kahjulik olla? On see normaalne?
Eneserahuldamiseks nimetatakse autoerootilist tegevust, mille eesmärgiks on seksuaalse rahulduse saamine ilma partnerita.
Eneserahuldamist on ajaloo vältel pikka aega tabuks peetud. Nagu ka teisi seksuaalseid tegevusi, mille eesmärk ei ole rasestumine, on ka eneserahuldamist peetud tarbetuks ja isegi kahjulikuks tegevuseks. Müüdina levis ettekujutus seemnerakkude piiratud kogusest eluea jooksul. Kuna naistel ei arvatud olevat seksuaalseid vajadusi, polnud eneserahuldamine eriti naiste puhul sobilik.
Tänapäeval arvatakse, eneserahuldamine aitab oma keha ja selle toimimist tundma õppida. Uuringute põhjal on eneserahuldamine nii meeste kui ka naiste hulgas sageli esinev seksuaaltegevus. Spetsialisti poole võiks pöörduda juhul, kui on tung tegeleda eneserahuldamisega mitmeid kordi või mitukümmend korda päevas – see võib olla mõne suurema probleemi esmaseks sümptomiks. Reeglina ei ole eneserahuldamine siiski mitte kuidagi kahjulik - see ei too endaga kaasa soovimatut rasedust, seksuaalselt teel levivat haigust ega seksuaalvägivalda.
Tagasi algusesse
VALGEVOOLUS
Mul ei ole päevad, vaid tuleb nagu sellist valget või kollakat lima moodi vedelikku, mis määrib pükse. Ma pole ainuke selle hädaga, sest ka mu paaril klassiõel on selline probleem. Kas see on normaalne? See on mul nii juba umbes 1 aasta olnud. Olen mures, sest see on nii ebamugav ja ma kardan, et mul on midagi viga. Palun vastake ja öelge mis see on!
Tõenäoliselt mingi haigusega tegemist pole. Umbes aasta jooksul enne menstruatsioonide algamist tekib tupevoolus. See on kollakas-valkjas kergelt hapuka lõhnaga eritis, mida toodavad emakakaelas ja tupe sissekäigus olevad näärmed. See on täiesti normaalne nähtus ja on märk sellest, et kehas hakkavad toimuma murdeeale omased muutused, sh suguhormoonide tootmine munasarjades. Menstruatsioonid algavad eesti tüdrukutel keskeltläbi 13,5 – aastaselt. Mõnel algavad need paar aastat varem ja mõnel paar aastat hiljem. Menstruatsioonide algamise põhjuseks on asjaolu, et tüdruku organismis suureneb naissuguhormoonide tase. Suguhormoonid jällegi tingivad mitmesuguseid muutusi kehas - tekivad karvad kaenla alla ja häbeme piirkonda, kasvavad rinnad, puusad muutuvad laiemaks ja kehakuju naiselikumaks. Ka murdeeas tekkivad vistrikud ja higistamine on hormoonide mõjust tingitud. Arsti juurde tuleks pöörduda siis, kui tavapärane tupevooluse mingil moel muutub - näiteks kaasneb ebameeldiv lõhn või sügelustunne, või muutub vooluse värvus. Hea enesetunde tagamiseks tuleb ennast iga päev pesta - nii suguorganite piirkonda kui jalgu ja kaenlaaluseid. Paljudel murdeealistel nõuab ka näonahk senisest suuremat hoolitsust. On loomulik, et tupevooluse tõttu on aluspüksid õhtuks määrdunud. Seetõttu tuleb aluspesu vahetada iga päev.
Tagasi algusesse
RINNANÄÄRMETE SUURENEMINE NOORMEESTEL
Mul on rinnanibud suuremaks läinud ja mingid väiksed tükid ka seal sees. Rinnad ise on ka vist kasvama hakanud natuke. Milles on probleem, kas naissuguhormoone on palju?
Rinnanäärme suurenemine on poiste murdeea üheks tunnuseks, esineda võib ka rinnanäärme tundlikkust/valulikkust. Mõnikord võib poiste rinnanäärme ajutine suurenemine olla ka ebasümmeetriline, s.t ühelt poolt suureneb rohkem kui teiselt poolt. Enamikul juhtudest on tegemist täiesti normaalse muutusega, mis murdeea lõpupoole (peale 2-3 aastat) taandareneb iseenesest, muutuse põhjuseks aga naissuguhormoonide ja meessuguhormoonide ajutine tasakaaluhäire murdeealise organismis. Ravima seda ei pea. Kui probleem ise ei lahene, soovitame pöörduda noorte nõustamiskeskusesse.
Tagasi algusesse
ISEENESLIK SEEMNEPURSE
Kas iseeneslik ejakulatsioon e. pollutsioon on omane ainult puberteedieas noormehele või ka suguelu mitte elavale täiskasvanule? Kas pollutsioon toimub regulaarselt ja kui, siis kui pika aja tagant?
Iseeneslikud seemnepursked on tõepoolest üks murdeea tunnuseid, ent seda võib ette tulla ka täiskasvanud meestel. Taoliste iseeneslike seemnepursete põhjuseks on see, et seemnerakkude ja seemnevedeliku tootmine suguteedes on pidev protsess, mis algab murdeeas ja kestab praktiliselt kuni surmani. Seetõttu polegi pollutsioon ainult murdeealiste eripära, vaid võib esineda ka täiskasvanud meestel. Sageduse kohta midagi konkreetset öelda on suhteliselt keeruline, kuna seemnevedeliku ja -rakkude tootmise intensiivsus on väga individuaalne.
Tagasi algusesse
EREKTSIOONIHÄIRED
Astusime oma tüdrukuga mõlemad elus esimest korda vahekorda. Enne kondoomi peale panemist oli kõik korras. Kui kondoomi peale hakkasin panema, siis vajus suguti ära. Nii on juhtunud mitu korda. Mis peale hakata?
Ilmselt on osa probleemist seotud (seksuaal)suhte alguse ja 'tundmatu maaga', mis kõige sellega normaalselt kaasas käib. Siin on ainsaks heaks lahenduseks partneriga harjumine ja vastastikune usaldus - ebaõnnestumine tuleb rahulikult omavahel läbi arutada ja proovida järgmine kord koos probleem lahendada (sh kas järgmine kord asetate kondoomi sugutile ise või teeb seda hoopis partner, mida saaksite ette võtta, et erektsioon taastuks - nt partneripoolne stimulatsioon, aja mahavõtmine ja uuesti proovimine 10-15 minuti pärast jne). Suhte alguses on partnerid ikka üksteisele veidi võõrad ja ka noored ise püstitavad endale seksuaalelu alguses kõrgeid (ja vahel isegi ebareaalseid) nõudmisi, mille täitmata jäämisel kipubki tekkima pettumus ja järgmistel kordadel ka juba sooritushirm (erektsiooni äravajumine tekib seetõttu, et mees juba 'ootab' ebaõnnestumist). Enamikul juhtudest on probleemi lahenduse võtmeks hea ja usaldav läbisaamine partneriga ja mõlemapoolne mõistev ning toetav suhtumine. Probleemi püsimisel soovitame pöörduda noorte nõustamiskeskusesse, kust kindlasti ka abi saab.
Tagasi algusesse
FIMOOS
Selline probleem on, et kui suguti jäigastub, siis eesnahk ei veni üle suguti pea.
Seisundit, mille puhul pole eesnahka võimalik liigutada üle
sugutipea, nimetatakse eesnaha kitsenemiseks e fimoosiks. Enamikul juhtudest saab probleemist jagu lihtsate venitusharjutuste abil, vaid väikesel osal juhtudest on vajalik retseptiravimite kasutamine (hormoonkreem eesnaha elastsuse ja venivuse suurendamiseks) või eesnaha kirurgiline plastika. Venitusharjutusi tuleks teha võimalikult sageli, ent soovitatav on eelnevalt nahk üles soojendada (nt vannis või dusi all käies - ülessoojendatud naha venivus on suurem ja venitustrauma tõenäosus väiksem) ning siis teha 15-20 venitust: 1) eesnaha venitamine üle sugutipea (nii kaugele kui läheb) ja 2) sõrmedega kahelt poolt eesnahast kinni võttes venitamine mõlemas suunas (nii vertikaalselt kui horisontaalselt). Venitamisel ei tohi tekkida valu, venitada tuleb seega valu tekkeni (maksimaalne efekt). Venitamisel saadetakse rakkudele signaal paljunemiseks, s.t venitusharjutuste tulemusena tekib eesnahas rohkem rakke ja seeläbi suureneb ka eesnaha pind, võimaldades lõpuks ka eesnahka täielikult üle sugutipea tõmmata. Nende harjutustega tuleb olla mõnevõrra kannatlik, tavaliselt peaks tulemuse saavutamiseks piisama 1-2 kuust (eeldusel, et harjutusi tehakse vähemalt 3-4 korda nädalas). Probleemi püsimisel soovitan pöörduda mõnda lähemalasuvasse noorte nõustamiskeskusesse, kus noormeeste nõustaja / meestearst annab nõu edasise osas.
Tagasi algusesse
EROGEENSED PIIRKONNAD NAISTEL
Millised on tüdrukute kõige erogeensemad piirkonnad? Kas need on igal tüdrukul erinevad?
Individuaalsed erinevused on tõesti üsna suured - seda nii stimulatsiooni koha, tugevuse kui ka rütmi osas. Põhilised erogeensed piirkonnad paiknevad kõrvadel, kõrvade taga; kaela külgmistel osadel ja
piimajoontel (joon, mis kulgeb rinnanibudest häbemekinguni). Edasi tuharad ja reie külgmised osad. Suurte häbememokkade tundlikkus võrdub umbes munandikoti omaga. Suurem on tundlikkus väikestel häbememokkadel ja kõige suurem kõdisti piirkonnas (ettevaatust- selle liigtugev stimulatsioon võib olla valulik!). Väikeste häbememokkade ja kõdisti tundlikkus suureneb seksuaalse erutuse seisundis tunduvalt. Üheks oluliseks erogeenseks piirkonnaks on ka suu, mistõttu suudlemisel on seksuaalse erutuse tekkes tähtis roll.
Tagasi algusesse
EROGEENSED PIIRKONNAD MEESTEL
Kust tuleks meest puudutada ja hellitada et talle ülimat naudingut pakkuda?
Mehe erogeensed retseptorid asuvad põhiliselt suguelundite piirkonnas. Kõige tundlikumaks on sugutipea servmised osad ja kusiti piirkond, mis reageerivad juba kergele puudutusele. Suguti tüveosal on põhiliselt pigistustundlikud retseptorid. Paljudele meestele meeldib munandikoti hellitamine, kuid sellega tuleb olla mõnevõrra ettevaatlik - munandite tugevamal pigistamisel vallandub hoopis valureaktsioon. Rinnanibud ja päraku ümbrus on samuti enamusel meestest erootiliselt tundlikud, kuid paljudele nende piirkondade hellitamine siiski ei meeldi. Loomulikult oskavad mehed nautida ka teiste kehapiirkondade hellitamist. Lisaks on veel mitmeid individuaalseid erisusi ja eelistusi, mis puudutavad hellituste kohta, tugevust ja tempot ning saavad selgeks alles teise poole lähemal tundmaõppimisel.
Tagasi algusesse
MENSTRUATSIOON
Mul hakkasid päevad. Mis on menstruatsioon ja miks on vaja menstruatsioonikalendrit?
On hästi tore, et Sa tunned huvi oma kehaga toimuva suhtes! Nagu sa arvatavasti tead, on menstruatsioon veritsus tupest. Selle põhjuseks on, et iga kuu valmib naisel üks munarakk ning emaka limaskest valmistab ennast ette, et juhul kui naine on rasestunud, oleks viljastatud munarakul ehk loote algmel hea emakasse kinnituda. Kui aga rasestumist ei toimu, siis heidetakse vana limaskest emakast välja ning koos uue munaraku küpsemise algusega valmistatakse jälle ka limaskest uuesti ette. Selle limaskesta irdumise tagajärjeks ongi veritsus ehk menstruatsioon. Seega tähistab esimene menstruatsioon, et oled saanud suguküpseks ja võid rasestuda. Menstruatsioonitsükkel on periood alates menstruatsiooni esimesest päevast kuni järgmise menstruatsiooni esimese päevani. Tsükli pikkus on keskmiselt 28 päeva, ent ka 21 - 35-päevane tsükkel on normaalne. Tsüklid muutuvad regulaarseks enamasti kahe aasta jooksul. Menstruatsioon kestab tavaliselt 3 - 7 päeva. Selle aja jooksul eritub umbes pool klaasitäit verd. Vere hulk võib olla erinevatel naistel erinev, mõnel on tegu rohkem määrimisega, teisel võib verd tulla päris palju. Alguses võivad menstruatsioonid olla ka erineva pikkuse ja verehulgaga. Edaspidi peaks menstruatsioon hakkama toimuma tsükliliselt, umbes kord kuus. Oma menstruatsioonitsükli jälgimiseks ja paremini tundmiseks on soovitav hakata pidama menstruatsioonikalendrit, see tähendab, et kalendrisse tuleks märkida päevad millal on menstruatsioon. Selle järgi saab vaadata oma menstruatsioonitsükli pikkust ja menstruatsioonide kestvust. Kui tead oma menstruatsioonitsüklit, siis oskad oodata järgmist menstruatsiooni ja pöörduda arsti vastuvõtule, kui sinu menstruatsioonitsüklis tuleb ette nihkeid või kui menstruatsioon ei alga oodataval ajal.
Tagasi algusesse
KÕHUVALU MENSTRUATSIOONI AJAL
Miks valutab päevade ajal kõht?
Menstruaalvalu tekib järgmiselt: seoses menstruaalverejooksu algamisega vabaneb emakas aineid, mida nimetatakse prostaglandiinideks. Need põhjustavad tugevamaid emaka kokkutõmbeid. Emaka vereringe saab selle tõttu häiritud ja emakalihases tekib verevarustuse häire, mida võib tunda valuna. Osadel naistel esineb emakalihases prostaglandiine teistest rohkem ja selle põhjus on teadmata.
Menstruaalvalu saab leevendada ja kõige lihtsam vahend on apteegis käsimüügis olev ibuprofeen. Rääkige oma murest vanemate või täiskasvanuga, keda usaldate. Valuvaigisti tuleks võtta kohe, kui valu tekib, mitte oodata, kuni valu muutub väljakannatamatuks. Vajadusel tuleb ravimit võtta korduvalt lubatud anntuseid silmas pidades. See tähendab seda, et tabletid peaksid ka koolis kaasas olema. Kui need tabletid ei aita, siis soovitame pöörduda naistearsti vastuvõtule, näiteks lähimasse noorte nõustamiskeskusesse.
Tagasi algusesse
VÄIKESTE HÄBEMEMOKKADE KUJU JA SUURUS
Mul on kompleks väikeste häbememokkade suuruse pärast. Sooviksin neid lühemaks lõigata. Kas on see raske operatsioon? Kas peale operatsiooni võib nende tundlikkus väheneda? Millised võivad olla veel sellise operatsiooni tagajärjed?
Väikesed häbememokad on erinevatel naistel väga erineva kuju ja suurusega. Vahel on nad väiksemad ja kaetud suurte häbememokkade poolt. Osadel naistel aga suuremad ja ulatuvad suurte häbememokkade vahelt välja. Vahel juhtub ka, et väikesed häbememokad on erineva suurusega. Sageli meile endale lihtsalt tundub, et mõni meie kehaosa on veider ja erineb sellest, mis teistel on. Ehk ei olegi asi nii hull ja polegi midagi vaja ära lõigata. Kui häbememokad on tõesti väga pikad, häirivad oluliselt sportides või teatud hobidega tegelemisel (nt ratsutamine), siis on võimalik häbememokkade suurust vähendada operatsiooni teel. Operatsiooni vajalikkuse üle aitab otsustada naistearst, näiteks lähimas noorte nõustamiskeskuses.
Tagasi algusesse
SUUSEKS EHK ORAALSEKS
Mis on suuseks?
Suuseksi all mõeldakse suguelundite erutamist huultega, keelega või suu limaskestaga.
Mees võib sõrmedega avada naise häbememokad ja limpsida keelega häbememokkade vahel asetseva kliitori ala. See võib erutada ja viia orgasmini. Peenise pead ja selle vart võib suudelda huultega ja limpsida keelega. Eesnahk ja suguti pea on tundlikud ja mõjuvad erutavalt huulte ja suu limaskesta puudutustele, mille tulemusena võib mees jõuda orgasmi ja seemnepurskeni. Tähtis on teada, et suuseksi kaudu võib nakatuda seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, sealhulgas HIVi.
Naistele pakutakse erinevaid kummist kaitsevahendeid, mis paigaldatakse suuseksi ajaks häbememokkadele. Kasutada võib ka pikuti pooleks lõigatud kondoomi või toidukilet. Kondoomid on aga hea kaitse meestele tehtava suuseksi ajal.
Tagasi algusesse
ANAALSEKS
Mis on anaalseks?
Pärak ehk anus ja selle ümbrus on puudutustundlik ja seksuaalselt erutav piirkond. Nii mõnigi laps saab naudingu puudutades oma kätega päraku piirkonda. Ka suguühe võib toimuda päraku kaudu. Päraku hellitamine võib viia nii mehed kui ka naised orgasmini, kuid sugugi mitte kõikidele inimestele ei pruugi see olla vastuvõetav ja erutav kogemus. Pärakut võib hellitada sõrmede, keele, peenisega aga alati tuleks seda teha ettevaatlikult. Päraku ümber on väline ümar sulgurlihas mida võib pingutada vastavalt oma tahtele. Päraku sisemine ümar sulgurlihas ei allu tahtele. Päraku aeglane avamine sõrmedega või siledapinnalise libestatud esemega võib lõdvestada sisese rõngaslihase nii, et suguti mahub anaalkanalisse. Peenis tunnetab anaalkanali pingutust samamoodi nagu tupe limaskesta puudutust. Anaalseksi puhul tuleb kasutada lisaks kondoomile ohtralt sekspoes või apteegis müügil olevat libestusvahendit, mis hoiab ära limaskesta vigastamise. Tähtis on teada, et anaalseksi kaudu võib nakatuda seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, sealhulgas HIVi. Kondoomi kasutamine, seksuaalsete abivahendite kaitse ja puhtana hoidmine on väga olulised. Kui peenis viiakse kohe peale anaalseksi tuppe, tuleb enne seda vahetada kondoomi. Anaalseks nagu seksuaalvahekord üleüldse peaks olema mõlemapoolselt soovitud. Juhul kui tunnete pigem ebakindlust või koguni vastumeelsust ning ei ole valmis seda proovima, siis tasub seda alati selgelt partnerile ka öelda ning uurida partneri enda arvamust, kas tema oleks nõus kui talle tehtaks anaalseksi?
Tagasi algusesse
PÄRLJAD PAAPULID
Avastasin mõne kuu eest, et peenisepea all on väikesed nahavärvi punnid, mis valu ei tee ja on püsinud ühesuurustena. On see midagi tõsist ja kas peaks arsti juurde minema?
Enamusel meestest paiknevad sugutipea serval väikesed, valkjad või nahaga sama värvi ja nahast veidi kõrgemad ning umbes 1 mm läbimõõduga korrapärased, ajas muutumatu suurusega täpikesed, mida nimetatakse pärljateks paapuliteks.
Pärljad paapulid tekivad rasunäärmete laienemise tulemusel.
Pärljad paapulid on ohutud, ei levi seksuaalsel teel ja neid eemaldada ei ole vaja.
Tagasi algusesse
EMAKAKAELAVÄHI VASTANE VAKTSINEERIMINE
Kus ja kuidas on võimalik lasta ennast vaktsineerida emakakaela vähi vastu?
Alates 2006. aastast on Eestis võimalik lasta end vaktsineerida papilloomiviiruse e. HPV infektsiooni vastu (Vt Korduma kippuvad küsimused, Papilloomiviirus). Saadaval on kahe tootja vaktsiinid: HPV tüüpide 16 ja 18 ning HPV tüüpide 6, 11, 16 ja 18 vastane vaktsiin.
On teada, et HPV 16 ja 18 põhjustavad 70% emakakalavähkidest ning HPV 6 ja 11 põhjustavad 90% kondüloomijuhtudest.
Soovitatakse vaktsineerida 9–15-aastaseid lapsi ja noorukeid ning 16–26-aastaseid naisi.
Parimad tulemused saavutatakse vaktsineerimisel enne seksuaalelu algust. Vaktsineerimisest
võivad kasu saada ka üle 26-aastased naised.
Vaktsiini manustatakse kolm korda: HPV tüüpide 6, 11, 16 ja 18 vastast vaktsiini 0, 2. ja 6. kuul, HPV tüüpide 16 ja 18 vaktsiini 0, 1. ja 6. kuul.
Pärast 3 annuse manustamist püsib kaitsetoime vähemalt 5 aastat. Kaitse edasine kestvus ja
tõhustusdoosi vajadus on hetkel teadmata, kuid esialgsete uuringute põhjal kestab vaktsiini toime tegelikult kauem kui 5 aastat.
2008. aastal ei kuulu vaktsiin riigi poolt tasustavate vaktsiinide hulka. Seega tuleb vaktsiini eest ise maksta (orienteeruv kolme vaktsineerimiskorra maksumus on neli tuhat krooni). Ennast või oma last on võimalik vaktsineerida noorte nõustamiskeskustes, naistearsti, infektsioonhaiguste arsti, perearsti või naha-suguhaiguste arsti vastuvõtul. Võimalikud vastunäidustused vaktsineerimisele teeb kindlaks arst.
Tagasi algusesse
KAS MA OLEN GAY?
Kuidas ma tean, et minul ei ole gay kalduvusi? Mul on tekkinud kahtlused, millest ei saa lahti.
Maailmas on läbi viidud mitmeid uuringuid ning on selgunud, et umbes 5-10 % rahvastikust on homoseksuaalid. Inimesed, kellele meeldivad samast soost inimesed, tavaliselt siis nimetatakse neid gaydeks ja lesbideks. See eripära on samavõrdne sellega, kui sünnid vasakukäelisena või roheliste silmadega. On isegi uuritud, et kas on olemas homoseksuaalsuse geen, kuid põhjapanevaid avastusi pole veel kinnitatud. Homoseksuaalsus ei ole haigus ega niiöelda normist kõrvalekalle, see on lihtsalt erinevus. Sind eristab teisest inimesest see, et eelistad seksuaalpartnerina samast soost inimest ning selles pole absoluutselt mitte midagi imelikku. Homosekusaalseid inimesi võib kohata igal pool ja erinevatel elualadel. Nad on täpselt samasugused inimesed nagu heterod. Käivad pidudel, käivad tööl ja koolis, suhtlevad sõpradega, kasvatavad lapsi, omavad perekondi jne. Homoseksuaalsete inimeste hulgas kohtab mitmeid inimesi, kes on niiöelda „kapist väljas“ ehk nad on oma homoseksuaalsust tunnistanud nii iseendale kui ka oma lähedastele. Paljud on ka öelnud oma töökaaslastele jne. Samas on homoseksuaalsete inimeste hulgas ka neid, kes eelistavad seda varjata. Nad ei taha, et teised teaksid ning võibolla isegi püüavad seda enda eest varjata. See on iga inimese enda otsus ning keegi seda peale suruda ei saa. Kõige tähtsam on, et inimene oleks ise õnnelik ja rahul. Homoseksuaalsuse kohta võiksid veel rohkem infot lugeda www.gay.ee Lõpetuseks, see millise valiku sina teed on sinu enda otsus. Kui arvad et poistega suhelda ei soovi, pigem tüdrukutega, siis see on ok. Aga samas võid ka proovida suhtlemist poistega ja vaadata, kas see on ok. Gayks olemine ei ole midagi halba ega haiglaslikku ja seda on kõige tähtsam meeles pidada. Teiste gaydega saab tutvuda näiteks internetis, on erinevad foorumid ja tutvumiskuulutused jne. Julgete päralt on maailm!
Tagasi algusesse
VÄHENE SEKSUAALIHA
Olen 22 aastane naine. Mul ei teki üldse seksiisu ja erutustunnet, libiido on nii madal! Kas see võib olla tingitud beebipillidest, olen neid 6 aastat järjest võtnud? Seksuaalelu on meil abikaasaga olematu. Ma tahaks väga, aga ma lihtsalt ei erutu. Kas on olemas abi, kuhu pöörduda, kas on mingeid rohtusid?
Kirjutate, et olete mures iha vähenemise pärast. Iseenesest ei pruugi seksuaalvahekorra sagedus olla üldse mitte seotud iha ja naudinguga. Mõned paarid seksivad harva, kuid tunnevat suurt iha teineteise vastu. Paljudel naistel ja meestel on tõenäoliselt muresid seoses iha vähenemisega ja kindlasti ei ole te ainus, kes selle pärast muretseb. Seksuaalne iha on tõenäoliselt erinev eri inimestel - näiteks kahes paarisuhtes elaval inimesel. Võib vabalt olla nii, et üks partner soovib rohkem oma seksuaalset iha väljendada ja seksuaalvahekorras olla kui teine. Ka paarisuhte kestel võib iha väheneda ja suureneda, sõltuvalt sellest, kui pikalt on koos oldud, kui lähedaseks on saadud või hoopis omavahel võõraks jäädud. See, kuidas partnerid oma seksuaalsust väljendavad, oma keha tunnevad, partnerit hellitavad ja suunavad ennast hellitama, mängib kindlasti olulist rolli iha tekkes ja suurenemises. Kui iha kord on tekkinud, siis ei pea selle suurendamiseks alati “vaeva nägema”, vaid see võib olla vastastikku mõnu pakkuv hellitamine ja erutamine. Mõned inimesed on öelnud, et pole üldsegi tähtis mida teha ja kuidas täpselt ennast ja oma partnerit erutada, vaid tähtis on tunne, et soovitakse seda teha just selle partneriga. Iha sõltub ka tervislikust seisundist ja ravimite tarvitamisest, kindlasti ka varasematest (ja lapsepõlve) seksuaalkogemustest. Pillid (rasestumisvastased tabletid) võivad osade uuringute andmetel iha vähendada, kuid teiste uuringute andmetel mitte. Enamasti pole pillid ainus põhjus iha vähenemises, vaid olulisemal kohal on muud (lapsepõlvega, paarisuhtega, tervisega) seotud põhjused. Kui tunnete, et tahaksite lähemalt uurida, milline on teie paarisuhe ja kuidas teie vahel iha suurendada, siis ilmselt on mõistlik proovida esmalt oma partneriga sel teemal kontakti leida. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk ning anda mõista, et soovite rääkida teie jaoks olulisel teemal. Mõnikord õnnestub vastastikku sõnadesse panna oma tunded, mida tunnete praegu ja mida tundsite varem. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud, ja ka sellest, milliseid õrnu tundeid tunnete oma partneri suhtes. Soovitav on hoiduda süüdistustest, vaid pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi. Püüdke üksteist hoolega kuulata. Kui teile tundub, et te mõlemad sooviksite oma olukorda uurida kellegi asjatunda abiga, siis on teil võimalus pöörduda seksuaalnõustaja või –terapeudi vastuvõtule. Seksuaalnõustamisega tegelevad näiteks osad noorte nõustamiskeskuste naistearstid ja psühholoogid. Mitmetes teistes asutustes töötab samuti psühholooge ja psühhiaatreid, kes on spetsialiseerunud seksuaalnõustamisele või -teraapiale. Alati on mõistlik taolise mure korral pöörduda koos partneriga, sest iha vähenemine seksuaalsuhtes ühel partneril on enamasti ikka mõlema partneri ühine mure.
Tagasi algusesse
TUPE VALULIKKUS PEALE VAHEKORDA
Olen 23aastane tütarlaps, kel esimene vahekord juba aastaid selja taga. Viimasel ajal on uue seksuaalpartneriga tekkinud kummalisi vahekorrajärgseid reaktsioone. Oleme iga kord kasutanud kondoomi, lisaks võtan mitu aastat pille. Peale vahekorda on tupp valulik ja häbememokad paistes, nii et valus istudagi. Olen väga mures, loodan,et saate mulle nõu anda.
Kirjutate, et viimasel ajal häirib Teid valulikkus suguelundite piirkonnas pärast vahekorda. Kirjeldatud valulikkus ja turse häbememokkade piirkonnas võib olla tingitud erinevatest põhjustest. Näiteks, see võib olla seotud üleliigse hõõrdumisega seksuaalvahekorra ajal. See omakorda võib olla tingitud näiteks liiga pikast peenise liikumise ajast tupes, mis tekitab mehaanilise tupe limaskesta vigastuse ja valulikkuse. Põhjuseks võib olla ka tupe ebapiisav märgumine enne peenise tuppe viimist. Seksuaalse erutuse korral tekib tupe limaskesta kaudu tuppe niiskust, mis peaks hõlbustama peenise tuppe viimist ja liikumist, ilma et tekiks üleliigset hõõrdumist. Mõnikord on naise seksuaalne erutus lihtsalt ebapiisav selleks hetkeks, kui peenis tuppe viiakse. Sellisel juhul tuleks mõelda, kas see nii võib olla, ning kuidas vajalikku erutust saavutada - pikendades, muutes või tekitades nn «eelmängu», s.t. vastastikuseid seksuaalseid hellitusi enne peenise tuppe viimist. Seksuaalse erutuse saavutamiseks võib kasutada ka eneserahuldamist. Mõnikord võib ka piisava seksuaalse erutuse korral olla tupe niiskumine ikkagi ebapiisav. Sellisel juhul võib abi olla nn lubrikantidest e niisutavatest geelidest, mida kasutatakse tupe libestamiseks (saadaval apteegis). Soovitan esimesel võimalusel külastada ka naistearsti, sest mõnikord võib ka ravimata tupepõletik (näiteks tupe seenpõletik) taolisi kaebusi tekitada. Kui partneriga arutades olukord ei laabu, siis soovitan pöörduda seksuaalnõustaja vastuvõtule - vastava lisaerialaga naistearstid ja psühholoogid töötavad mitmetes noorte nõustamiskeskustes.
Tagasi algusesse
SEEMNERAKKUDE ELUIGA
Kui kaua seemnerakud õhu käes elavad? Kas nii on võimalik rasedaks jääda kui poisi käed on spermaga kokku puutunud ja ta katsub tüdruku suguelundeid? Kas viljastumisvõimelised seemnerakud jäävad ka siis näpule kui käed ära pesta ja ära kuivatada?
Sobivates tingimustes soojas ja niiskes keskkonnas, milleks on naise emakas ja munajuhad, võivad seemnerakud elada 3 – 5 päeva. Õhu käes sõltub seemnerakkude eluea pikkus paljudest teguritest, kuid koheselt seemnerakud õhuga kokkupuutel ei hävine. Täpselt seemnerakkude eluiga on raske öelda, kuid on arvatud, et õhu käes võib seemnerakkude eluiga olla soodsates tingimustes (sobiv temperatuur, õhuniiskus jne) mitu tundi. Kuid igal juhul hävinevad seemnerakud siis kui sperma õhu käes ära kuivab ja loomulikult ka juhul, kui ta pühkida, maha pesta või kuivatada. Kuid kui sperma enne kuivamist või ära pühkimist satub käte vahendusel tuppe või kui vahekorra ajal sattub sinu suguelundite piirkonda spermat, siis on olemas risk rasestuda. Näiteks juhul, kui su partner spermaga koos olevad sõrmed sinu tuppe viib või juhul, kui seemnepurse toimub vahetult tupe sissepääsu läheduses, st praktiliselt tupe sissepääsus. Seemnerakud on väga elujõulised ja liikuvad ning võivad ka välissuguelunditelt liikuda munaraku suunas ja selle viljastada.
Tagasi algusesse
|
 |
 |
|
 |
|
