Eesti Seksuaaltervise Liidu teistkordselt läbiviidud baaskoolituse ”Seksuaalkasvatuse alused” lõpetamisel said tunnistuse 20 koolituse läbinut üle kogu Eesti. Idee just sellise baaskoolituse korraldamiseks, tärkas juba mitmeid aastaid tagasi. Esimene „seksuaalkasvatuse alused“ koolitus toimus 2010 aasta kevadel.
Ka meil täiskasvanuil on omad muinasjutud, millesse tahame uskuda. Unelmate prints ja printsess leiavad lõpuks teineteise. Sünnivad väikesed printsid ja printsessid, armastuse viljad. …ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Aga mis ime läbi see neil õnnestus? Mis meil viltu läks? Kuhu kadus meie õnn ja unistused? Kas mina tegin vale valiku? Või ei olnudki ta see tõeline printsess või vapper prints, kelleks teda pidasin. Nõiamoor, kuri kuningas – aga mina tahan päris muinasjuttu! Siiski alles silmade avanedes algab päris paarisuhe – armumine tõelisse elavasse inimesse.
Me kõik oleme armastusväärsed ja veetlevad, puhates näiteks Bahama saartel, kus paistab päike ja on aega elust mõnu tunda. Läbi päikeseprillide vaatleme ka teisi inimesi leebema pilguga.
Väikelastega pere elu ei ole muidugi võrreldav puhkusega Bahama saartel. Argihalluses võib pähe tulla küsimus: kas maailmas võiks olla mõni koht, kus asjad läheksid paremini? Kas oleks kuskil keegi, kes ei näeks minus vaid puudusi ja kellega koos võiksin olla õnnelik? Või siis satume juhuslikult kokku inimesega, kes mõjub nagu värske tuulepuhang tollest kaugest paradiisist – lubadus paremast.
Paarisuhtesse toome kaasa iseenda, oma pere ja sugulaste elukäigu. Meie taustast pärinevad teemad kerkivad esile ja hakkavad elama ka paarisuhtes. Tegelikult kaldume valima endale partneri, kes oskab neid veel pooleli teemasid hästi esile kutsuda. Alguses näeme kaaslases nii väljakutset kui ka võimalust areneda ning arendada ka ise oma varju jäänud külgi. Igas paarisuhtes põrkame varem või hiljem kokku iseendaga. Ühest suhtest teise minnes põgeneme iseenda eest.
Paarisuhe on nagu ühine reis. Lapse sünd on sageli sellel reisil saadud kultuuri¨okk. Liiga paljud annavad alla juba selles etapis, päris teekonna alguses. Arvatakse, et on valitud vale reisikaaslane ja vale reisisiht. Milline pettumus – seda reisi oodati ju pikisilmi!
Lapsed on vilets põhjus selleks, et olla rahul ebarahuldava paarisuhtega, kuid hea põhjus leidmaks motivatsiooni selle suhte parandamiseks ja tervendamiseks. Uurimuste kohaselt on oma paarisuhtes õnnelikud partnerid ka head lapsevanemad. Tõenäoliselt hakkavad ka nende lapsed elama õnnelikus paarisuhtes. Õnnelik paarisuhe ei tähenda vastuoludeta partnerlust. Paarisuhtes on igasuguseid etappe. Kui parasjagu halvasti läheb, ei tähenda see veel, et peaks lahku minema.
Teeni armastust
Tänapäeval kipume arvama, et on olemas mingi armastuse nimeline vägi, mis tuleb ja läheb, kahaneb ja kasvab iseenesest, oma seaduste järgi. Meie, inimesed, oleme nagu tahtetud kõrvalseisjad selle armastuse väe lainetuses.
Ometi ei pääse armastuses ka tahtmisest mööda. Armastuses tehakse pühendumisel rajanevaid valikuid. Armastust võib sõnade ja tegudega teadlikult mõjutada. Armastust võib ja peabki hellitama ja hoidma.
“Nüüd võiks see titt ometi tulla. Igas kuus soovin et test näitaks juba rasedust.”
Rasedust saab vältida ja seetõttu on ka lapse planeerimine tavaliseks muutunud. Paljudes paarisuhetes jõutakse selle otsuseni pikkamööda. Lapse saamine ajastatakse majanduslike ja muude asjaolude parima võimaliku seisuga. Kahe täiskasvanu paarisuhtes tuleb sageli ette ka seda, et raseduse vältimisest loobutakse. Mõeldakse, et laps tulgu siis, kui ta tuleb. Tänapäeval ei pea inimesed lapse saamist siiski enesestmõistetavaks, sest soovimatust lastetusest räägitakse palju ja see puudutab valusasti paljude elu. Vahel juhtub ka kogemata, et rasestumisvastane vahend veab alt ja rasedus saab alguse just siis, kui seda kõige vähem oodatakse.
Kui küsida lapsevanematelt, kummal tuli mõte last saada, vastatakse enamasti, et see mõte oli ühine.Tegelikult soovib üks abikaasadest siiski üsna sageli last rohkem või on tal see soov teadlikum. Last enam sooviv partner võib püüda teist endaga samale lainepikkusele meelitada. Iseäranis määrab naise bioloogiline kell ära selle, et otsuse tegemist ei saa ühtesoodu edasi lükata. Mehe isadus ei sõltu teatavasti vanusest ja harva kõneldakse meeste titetusast. Enamikus peredes on lapse saamise üle otsustaja algusest peale naine.
Õnnemäng kinnisilmi
Tegelikult pole ma neid lapsi tahtnudki. Mõtlesin, et Liisa on rahul, kui nõusse jään. See on alati olnud Liisa ettevõtmine.”
Selliseid kommentaare võib aeg-ajalt kuulda. Sinu või minu soovitud laste vastandamine on julm vastutuse eest põgenemine. Väikelapse kasvatamise periood on paarisuhte seisukohalt niigi nõudlik aeg. Kui niimoodi lahterdama hakatakse, toob see kergesti kaasa kibestumist ja võimumänge. Pealegi võib olla üsna jahmatav, kui abikaasa hakkab süüdistama teist oma tahte vastase otsuse tegemises. Vastutus laste hankimise eest on ühine ja keegi ei tohiks saada lapsevanemaks vastu tahtmist. Kuigi üks osaline ei olegi ehk pere juurdekasvu algusest peale sama palju soovinud kui teine, ei vähenda see tema väärtust ega võimeid lapsevanemana. Lapse vajadusi ei muuda see, kas ta on siia ilma tulnud soovituna, planeeritult või kogemata.
“Kujutasin ikka ette, et pole vahet, kas kasvatada kahte või kolme last. Selles asjas panin küll täiesti mööda.”
Mõni teab juba väikesest peale, mitut last ta tahab. Teine arvestab, mitme lapse jaoks on tal majanduslikke võimalusi. Loomulikult ei ole abikaasadel täiesti kokkulangevaid arusaamu sellest, mitut last perre tahetakse. Oluline oleks, et nendest asjadest räägitaks avameelselt ega tehtaks laste arvu määramisest kinnisilmi mängitavat õnnemängu. Laste arv võib teatavasti suureneda, kui rasedusest hoidumine ebaõnnestub või kui see sootuks ununeb, nagu väikelapse kasvatamise ajal sageli juhtub. Paljud lapsevanemad peavad väikelapse kasvatamise aega eluetapiks, mil rasedusest hoidumine ei ole meelespidamist vajavate asjade loetelus eriti olulisel kohal. Ikka veel arvavad mõned ekslikult, et rinnaga toitmise ajal rasedaks ei jääda ning võivad seetõttu soovimatult rasestuda.
Perekooli kursustel näeme tulevasi särasilmseid lapsevanemaid, keda lapseootus innustab. Õhus on helgete pilkude ja soojade puudutuste värelust. Jutt peatsetest elumuutustest äratab sellises olukorras sageli umbusku. Tulevastele vanematele tundub nii võõrastav rääkida paarisuhte proovikividest, kodutööde jagamisest ja uutmoodi ajakasutusest, kui mõtteid hoiab pingul saabuv sünnitus. Liigagi sageli keskendutakse sel perioodil ainult sünnitusele ja beebi hoidmisele. Paarisuhet puudutavatest muutustest on seevastu raskem avameelselt rääkida.
Ometi on iseäranis kasulik tuleviku üle mõtiskleda ja paarisuhte muutusteks valmistuda. Ka halbadest asjadest rääkimine võib olla tegus viis kaasade vahel uusi sidemeid luua. Pealegi on tähtis, et vanemad kuuleksid sellest, kui tavalised need muutused on. Kui mingil hetkel tundub, et omal jõul enam hakkama ei saa, võib see abi otsimise kergemaks teha. Väikelapse kasvatamise perioodil kitseneb sageli vanemate elukeskkond, oma pereelu suhtes ollakse äärmiselt kriitilised ja kõik teised näivad palju õnnelikumad.
“Olen tõesti palju mõelnud, milline isa sellest Peetrist saaks?”
Igaühel on kindlasti juba enne lapsevanemaks saamist ootusi ja lootusi iseenda ja abikaasa suhtes. Sellest hoolimata võib ette tulla ootamatusi või isegi pettumusi. Tähtis on anda abikaasale ja ka endale piisavalt aega lapsevanemana kasvamiseks. Ema- ja isatunded ei pruugi tekkida üheaegselt ja nende tugevuski võib erineda. Pealegi mõjutavad oma lapsepõlvekodust saadud mudelid oluliselt ettekujutust tulevasest elust lapsevanemana. Paljude jaoks on selge, milliseid lapsepõlvekodust saadud traditsioone tahetakse üle võtta ja millistest ollakse valmis loobuma. Kogu eelnev elu mõjutab meid ja seda, millised oleme lapsevanematena.
“Avaldasin oma mehele soovi, et ta vaataks pärast sünnitust minu keha sellise pilguga, nagu oleksin tema jaoks uus võhivõõras naine.”
Vanemlikkus annab naiseks ja meheks olemisele uue mõõtme, kasvamise ja muutumise võimaluse. Lapsevanemaks olemine võib viia ka mõttele, et ollakse vana. Noorus on nüüd möödas. Mees võib uut olukorda raskesti üle elada, eriti kui näiteks tema spordimeeskonna teistel liikmetel ei ole veel lapsi. Meestelegi võib laste sünd kehale omad märgid jätta. Kõht kasvab, sest pole enam aega end tavapäraselt vormis hoida. Rannas võib suviti märgata, kuidas vanemlikkus on hämmastavalt tasavägiselt mõjunud mõlema lapsevanema vöökohale. Tervele talupojamõistusele viitab see, et lapse vajadused on seatud esikohale. Pereelus on tähtis hoolitseda enda eest ka pärast lapse sündi. Heas vanemlikkuse marinaadis maitsestunud lapsevanemad ilmutavad parasjagu egoismi, muutumisvalmidust ja avatust enda suhtes.
Kanna oma “aumärki” uhkusega
“Kõht, reied ja rinnad on täis heledaid rasedusarme, kõhunahk ripub väljaveninult nagu viis numbrit suurem känguruema kukkur ja tühjaks lutsitud rinnad on muutunud taksikoera nukrateks kõrvadeks. Miks peaks mu mees mind veel tahtma?”
Hormoonitormisel rasedusajal ja sünnitusel teeb naise keha läbi tohutu muutuste jada. Raseduse ajal tasapisi veninud koed vabanevad pärast sünnitust pingest ehk liigagi kiiresti.
“Lahkliha lõikushaav on inetult irvakil. Oma kehaga sina peale saamine võtab aega.”
Koetüüp mõjutab taastumise kiirust olulisel määral. Mõned naised saavad oma keha taas kiiresti pringiks. Enamikule sünnitajaist jäävad aga rasedusest ja sünnitusest püsivad emaduse märgid. Need “aumärgid” tuletavad ennast kogu aeg meelde. Täiesti endisesse tütarlapselikku kehasse on võimatu tagasi pöörduda. Emadel ei maksa neid uue elu andmise märke häbeneda. Need on nagu kehale põletatud armid, mis kõnelevad loomise valust ja õnnest.
“Olen nüüd saledam kui enne rasedusi, välised suguelundid on muutunud ja rinnad on suuremad kui rinnaga toidan). Kõhulihased on välja veninud, aga neid saab trimmida.”
“Sünnitanud naise kõht ei peagi trimmis olema, kehaga toimunud muutusi tuleb aktsepteerida.”
Kuidas suhtub mees “aumärkidesse”?
Paljude meeste arvates on nende partner mõnes raseduse etapis eriti särav ja õitsev.
“Mu naise paisuv kõht on pidevalt mu imetluse objekt.”
Paljud väikelaste isad on oma partneri kehaga ülimalt rahul. Naise pehmemad kehajooned ja lopsakus pakuvad mehele senikogematut naudingut. Tavaliselt mõistavad mehed, et naine ei pruugi jõuda enda eest endistviisi hoolitseda. Väikelapse ema võib end ka sootuks hooletusse jätta ja kogu tähelepanu ainult lapsele pöörata. Väsinud ema vajab oma partnerilt innustust ja lapse sünni järel suurenenud vastutuse jagamist, siis suudab ta ka enda eest hoolitseda.
“Alguses jooksevad rinnad piima ja hiljem ripuvad õhukeste laastudena, praegu on kõht punnis ning reied tselluliidi ja rasvavoltide võimuses, kuid mu partner on ikkagi minu kehaga rohkem rahul kui mina”
Mehel võib seksuaalne huvi oma partneri vastu kaduda, kui emalikuks muutunud keha ei vasta enam tema ootustele. Mõned mehed on kirjeldanud, kuidas nende seksuaalne iha kustus, kui partneri kehakaal raseduse ja väikelapse kasvatamise perioodil kümnete kilode võrra suurenes. Ka naine ei ole end siis enam ligitõmbavaks pidanud. Väikelapse kasvatamise ajal võib kergesti juhtuda, et naine liigub vähem, enese eest hoolitsemine tundub mõttetuna ja nukrat minapilti hakatakse lohutama rasvase ja magusaga. Taolise visalt kasvava ahela jätk võib olla juba väga suur ülekaalulisus. Külmkapp muutub naise armukeseks ja suhte viiendaks rattaks.
Ära solva
On raske ette kujutada inimest, kelle jätab külmaks tema välimuse kohta tehtud kriitika. Lähedases paarisuhtes, kus teisele südant puistatakse ja oma kõige valusamadki asjad ära räägitakse, võib välimuse kohta poetatud irooniaokkast saada haavav relv võimumängudes ja tülides. Välimust puudutav kriitika solvab hingepõhjani. Seepärast tasub hoolikalt järele mõelda, mida ja kuidas teise välimuse kohta öelda.
Naise muutunud keha võib olla tundlik teema mõlema jaoks. Õelad, iroonilised või hooletult heidetud, naljana mõeldud kommentaarid võivad naise meelde kauaks kummitama jääda. Kui naine on oma keha suhtes ebakindel, võib see põhjustada tõlgendusvigu. Naine võib isegi mehe heas mõttes öeldud märkusi solvanguna võtta. Välimuse kiitmine võib olla ülimalt meeldiv, kuigi meil on kombeks seda alahinnata. Positiivset tagasisidet on paljudel raske vastu võtta.
“ Justkui oleksin õudusunenäost ärganud, endas uuesti naise leidnud. Tunnen, et vestlustest mehega on abi olnud, samuti enese uurimisest.”
Mehe murelik märkus ”Kui väsinud sa välja näed!” ei kõlagi naise kõrvus hoolitsevalt. Naine tunneb, et tema välimust kritiseeritakse, ja mõtleb: “Ma näen siis su meelest jube välja.” Muidugi minnakse ennast peegli ette vaatama. End ohustatuna tundev naine võib mehele veel möödaminnes poetada: ”Naabri-Anni ei näe vist küll kunagi nii kohutav välja kui mina, ega ju?” Igaüks võib ette kujutada, kuidas see lugu edasi läheb. Vestlus oleks jätkunud hoopis teises võtmes, kui naine oleks vastuseks mehe murelikule lausele öelnud: “Ma olen tõepoolest väsinud. Armas sinust, et märkasid. Lähen teen väikese uinaku.”
Soovitus: Mõelge, milliste omaduste tõttu oma partnerisse kunagi armusite ja millised jooned temas meeldivad teile siiani kõige enam. Rääkige nendest teineteisele.
“Olen kogu päeva last imetanud. Siis kui laps viimaks magab, ei taha ma mõeldagi, et mees tuleks mu tisse imema.”
“Kui töölt koju jõuan, küsin naiselt, kuidas päev on läinud. Tavaliselt kuulen minutipealt, kuidas laps on maganud ja söönud. Naisel on kuidagi eriti raske oma tegelikest tunnetest rääkida, sest beebi vajadused ja argipäev on nii konkreetsed. Mõnikord ajab vihale, et naine ei tunne enam huvi minu tööpäevade ega siis ka minu vastu.”
Kui perre tuleb beebi, muutub paratamatult ka ajakasutus. Vanematel ei ole enam nii palju ühist aega kui enne lapse sündi. Samas vajab paarisuhe õitsvana püsimiseks tõsist ja teadlikku tööd. Kuidas osata ja jõuda edaspidigi märgata abikaasat mehena ja naisena, mitte üksnes isana või emana? Pöördeliste muutustega heitlevate vanemate jaoks on laps kergesti kättesaadav tähelepanuobjekt, kes võetakse appi, kui ei julgeta seista silmitsi abikaasaga ja oma mõtteis möllavate tormiste tunnetega. Helluse ja läheduse jagamine ununeb kergesti iseäranis alguses, kui beebi nõuab kogu aeg füüsilist lähedust, jättes täiskasvanute vajadused tagaplaanile.
“Me pole veel mõelnud, kellelt võiksime lapsehoidmisel abi leida. Praegu tundub küll ebanormaalne isegi mõelda, et annaksime oma tulevase lapse kellegi teise hoida.”
Kuigi elumuutustega seotut on kasulik ette mõelda, ei tasu liiga täpseid plaane teha. Sünnituse ja lapsevanemaks saamise juurde kuuluvad ootamatused ja ettearvamatus. Oleks tähtis, et iga pere leiaks oma tegevusmudelid ja omasena tunduva viisi, kuidas olla lapsevanem.
Paarisuhte heaks
Hea oleks, kui väikelaste vanemad suudaksid vahetevahel leida ühist aega kahekesi olemiseks. Enamasti tuleb sellise aja leidmiseks vaeva näha. Lapsi hoidjaga jätta ei ole alati kerge ja lastest lahusolek võib olla kõike muud kui lõdvestav. Samuti võidakse ühistele hetkedele panna suuri ootusi ja lootusi, mis ei pruugi sageli täituda.
Paarisuhte eest hoolitsemine ei ole pelgalt ühine nädalavahetus hotellis, baariõhtu või kinoskäik. See tähendab jätkuvate sidemete hoidmist igapäevaelus. See on teadmine, et meil on paarisuhe, mida ei elata möödaminnes, lapsi kasvatades, tööd tehes ja teiste igapäevaste toimingute kõrvalt. On kurb, kui paarisuhe on jäetud tähtsuselt viimaseks - kui selle jaoks aega jääb.
Mati sai oma endiselt treenerilt pulmakutse kodust kaugele. Kutsutud oli ka teisi mängijaid, mitte aga nende naisi ega tüdruksõpru. Pulmad pidid toimuma ühise suvepuhkuse alguse nädalavahetusel, mida Mari oli pikisilmi oodanud. Mari oli pahane, kuigi teadis, et Mati tahab väga pulma minna. Kui Mati tema arvamust küsis, ütles Mari, et ta võib minna, ehkki kogu see lugu teda pahandab.
Siiri kurtis, et Jaan ei osta talle kunagi lilli. Kui Jaan talle siis lilli ostis, oli Siiri tõre, sest Jaan ostis lilled ainult seepärast, et Siiri oli seda nii mitu korda palunud, endal ei oleks talle pähegi tulnud Siirile lilli kinkida.
Eelnevates näidetes tegid Mari ja Jaan midagi paarisuhte heaks. Seda, et Mari oleks rõõmuga lubanud Matil pulma minna, või et Jaan oleks omal algatusel Siirile lilli kinkinud, oleks olnud võimatu nõuda. Mõlemad tegid midagi, millest lootsid head. See oli piisav paarisuhte seisukohalt. Midagi paarisuhte heaks tehes saame suhet õnnelikumaks muuta.
Mõtteid ei saa lugeda
Kõne on viis luua reaalsust. See, mida ja kuidas me räägime oma partnerist oma lastele, sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele või sugulastele, ei ole ükskõik. Mis tundega naaseme koju partneri juurde, kui oleme äsja sõbrannadega õhtut veetes oma mehi taga kirunud? Mida ja kuidas ise tahaksin, et mu kaaslane minust räägib ja kellele? Kui suudaksime oma kaaslasele ebamugavatest asjadest otse rääkida, poleks meil ehk tarviski oma paarisuhte intiimseid küsimusi teistega jagada.
“Tervita oma armastatut!” öeldi mehele, kes sattus seepeale segadusse. Tervituste saatja pidas silmas mehele aastaid abikaasaks olnud naist. Tõepoolest: mu armsam, armastatu. Miks mitte?! Miks kasutame neid sõnu nii tihti alles surmakuulutustes? Miks ei võiks nendega argielu värvikamaks muuta? “Mu veetlev naine, tule mu kõrvale telekat vaatama!” või “Siin mu kallis on, keedab kaerahelbeputru.”
Meil on tavaks kasutada ülivõrret lastega kõneldes. “Emme kullatera, emme igatses sind väga-väga.” või “Oi kui ilusti oled sa oma toa ära koristanud!” Lastega kõneldes ei nähta liialdamises silmakirjalikkust ega pettust. Miskipärast arvame täiskasvanuna, et teise täiskasva- nuga koos olles peab kõigepealt tekkima tugev tunne ja alles seejärel – kui üldse – reaktsioon. Meis kõigis on ikka veel alles väike tüdruk või poiss, kes igatseb imetlust ja heakskiitu. Positiivsed mõtted ei jõua teiseni sugugi ilmtingimata, kui neid sõnadeks või tegudeks ei vormita. Öeldes kaaslasele midagi ilusat või võttes tal näiteks käest kinni, isegi kui see tunduks pisut ebaloomulik, võib äratada positiivseid tundeid – teenida armastust.
Puhkusel kodus
“Kui nüüd päris aus olla, siis poleks ma pärast seitsmendat kuud enam kodus olla suutnud. Õnneks sai mu mees koju jääda ja mina võisin tööle minna.”
Juba enne beebi sündi otsustatakse peres, kuidas lapsehoidu korraldada. Rinnaga toitmise tõttu jääb ema enamasti koju. On aga muidki võimalusi. Lapsevanemad võivad mõelda, et oleks tore, kui tööle ei peaks minema. Võiks olla ainult beebiga kodus: magada, õues käia, süüa teha, raamatuid lugeda ja töörututa vaba aega veeta. Ema-, või isapuhkuse sõnastki õhkub sellist pilvitut rahu, mida paljud tänapäeva rahutus ja üha nõudlikumas, töö järgi korraldatud elus taga igatsevad.
Paljud vanemad naudivadki vanemapuhkust ja võtavad seda süütundeta ja probleemideta kui välja teenitud ametivaba aega. Lapse kasvamise ja arenemise jälgimine võib oma vajalikkuses jätta selja taha tööelu endised väljakutsed. Samas võivad üksildus ja argipäev oma lõputute majapidamistöödega luua kodusolijas tunde kodust kui vanglast, kust tahaks välja pääseda. Sugulased, sõbrad ja ajakirjandus avaldavad jätkuvalt seisukohti laste koduhoiu poolt või vastu. Ühiskonnas, kus elu põhineb keerulistel valikutel, võib oma otsuse tegemine olla vaevarikas. Kaalukausil võivad olla ühtaegu majanduslikud asjaolud, lähedaste ja ühiskonna arvamus, enda suutlikkus ja pere üldine heaolu.
“Kodus on tore, kuid mõnikord vaevab üksindustunne. Ei saa öelda, et oleksin puhkusel.”
Naine on tavaliselt alguses imetamise tõttu lapsega tugevalt seotud. Ta võib tunda kibedust ja olla kade abikaasale, kes saab tööl edasi käia ja jätkata sealseid sotsiaalseid sidemeid, millest tema on pidanud loobuma. Võib olla raske aktsepteerida mehe soovi tegelda ka oma huvialadega ja veeta seega aega kodust eemal. Oma heaolu ja suutlikkuse eest hoolitsemine on tähtis. Paarisuhte seisukohalt oleks aga hea, et kumbki oleks võimeline end teise olukorda ja konkreetses argiellu panema.
Tööl puhkamas
Tuleb märkida, et tööaega ei pea enamik meist kuidagi vabaks ajaks. Paljud isad on tunnistanud, et nad tunnevad end süüdi, kui neilt nõutakse tööl paremaid tulemusi, naine aga sooviks omakorda, et mees oleks rohkem abiks kodutöödel ja lapsehoidmisel. On tavaline, et ema ulatab beebi juba koduuksel töölt koju jõudva isa sülle. Sellega lükkab ta kogu oma väsimuse tööpäevast samuti väsinud isa turjale. Sellises olukorras võib tõepoolest olla raske nõuda täiendavat oma aega. Ühe kõikidest oma harrastustest loobunud isa sõnul oli tema eesmärk võimaldada naisele rohkem oma aega.
Tänapäeval on meeste ja naiste rollid märgatavalt laienenud ja võtnud uusi vorme. Kui naistelt nõutakse enam suutlikkust ja edukust tööturul, siis isad osalevad üha enam pere ja kodu eest hoolitsemises. Mingis mõttes on need muutused erinevaid sugupooli lähendanud, ent lisanud tänapäeva lapsevanemaile uusi ülesandeid ja väljakutseid. Võib ehk arvata, et võrdõiguslikkus on juba nii mõneski peres veidruseks muutunud. Abikaasade vastastikused ootused kasvavad koos tundega oma võimetusest ja ajapuudusest.
Paljud emad kardavad emapuhkuse ajal kaotada oma kohta tööühiskonnas. Üks meie ühiskonna olulisi eesmärke on muuta tööelu paindlikumaks kooskõlas pereelu muutustega. Mis tahes lahenduse pere ka valiks, on tähtsaim, et kõik oleksid võimalikult rahul. Kui naine on kodus vastu tahtmist ja iga päev töölkäimist taga igatseb, pole ta kindlasti koduse emana parim. Ka koolikute käes vaevleva lapse isa ei ole parim võimalik töötaja ettevõttes, kus kõigilt oodatakse 15–tunniseid tööpäevi.
“Mingis mõttes on see ju hea, et laps läheb lasteaeda ja leiab sõpru, aga ma ei ole selle üle just eriti uhke. Tunnen end üksjagu hädavaresena, sest ei suutnud kodus püsida, nagu esialgu kavatsetud.”
Soovitus: Kirjutage kalendrisse mingi eesmärk, milleni olete oma paarisuhte parandamiseks valmis jõudma kuu aja jooksul. Ärge seda veel teineteisele avaldage. Küsige kuu aja pärast oma partnerilt, kas ta on märganud, mida olete püüdnud teha ja mida see tema jaoks on tähendanud.
“Mind ajab nii närvi, et Jaan peab oma sõpradega baarides kokku saama. Kas ta ei võiks nüüd ükskord joomise sinnapaika jätta? Mind küll ei tõmba enam kõrtsi, olen parema meelega beebiga kodus.”
Tüliõunaks alkohol ja raha
Suhtumine alkoholi tarbimisse teeb muret nii mõneski väikelastega peres. Paljude vanemate jaoks on lapse saamine pöördepunkt, kus tahetakse oma eluviise mõistagi tervislikumaks muuta. Lapsepõlvekodust kaasa võetud mudelid lähevad ehk siingi käiku. Abikaasadel võivad olla ülimalt erinevad arvamused selle kohta, millised peaksid olema väikelastevanemate suhted alkoholiga. Sellised küsimused võivad ajapikku teravneda ja saada tülide peapõhjuseks. Seepärast tuleks neid arutada võimalikult varakult, et leida ühised mängureeglid.
Tihti muudab lapse sünd vanemate eluviise põhjalikult. Varem aktiivsed ja sotsiaalsed abikaasad võivad avastada, et kodusolemine on parim ajaveetmisviis. Teised tunnevad, et beebiga on kas või linnaskäik sedavõrd vaevarikas, et parem jäädakse koju. Võib ka juhtuda, et üks vanematest tahaks rahuneda ja pereelu elada, kuid teine ei taha oma vaba aja lõbustustest loobuda. Siitki võivad tekkida vastuolud. Näiteks last rinnaga toitev naine võib olla kade oma alkoholi tarvitavale mehele. Kas ühel osapoolel on õigus määrata, milline peab olema last kasvatava pere õige eluviis? Kuidas keset argimelu alal hoida austust partneri vastu ja lasta tal endaks jääda ka lapsevanemaks saades? Väikelapse kasvatamine on siiski ainult üks etapp paarisuhte ja pere elukaares.
Rahakasutus põhjustab palju tülisid ja erimeelsusi. Pere majanduslik olukord muutub tavaliselt koos laste sünniga. Ühiskonna majanduslik toetus kodus last kasvatavale vanemale on praegu väike. Kuna lapsi saadakse üha vanemas eas, on paljudel värsketel vanematel seljataga juba märkimisväärne tööalane karjäär ja kindel sissetulek. Last koju hoidma jäävale abikaasale võib tunduda võõrastav ja isegi ebaõiglane olla majanduslikus sõltuvuses abikaasast, kellest korraga on saanud pere põhiline elataja. Ühe ema kirjelduse kohaselt oli tema jaoks ahistav paluda oma mehelt raha sisseostudeks ja anda rahakasutuse kohta täpselt aru. Erimeelsusi võib põhjustada ka küsimus, kas vanematel on õigus endale midagi uut lubada, kui majanduslik olukord ei ole kaugeltki kiita.
Kes muutub ja kuidas töid jagatakse?
“Kuigi lapsed võtavad suure osa ajast, püüan siiski meeles pidada, et pean olema Katile võimalikult hea abikaasa, sest muidu võib ta mind ju mis tahes hetkel maha jätta.”
Paljud lapsega paarid leiavad, et nende suhe on muutunud kindlamaks ja lahutuskünnis kõrgemaks. Laps võib tugevdada paarisuhet ja määrata kaht täiskasvanut teineteisega elama, ilma et need, sama lihtsalt kui varem, oma liitu kahtluse alla seaksid. Muidugi on ka erandeid, kuid eeldatavasti peab suhe paljudele tormidele paremini vastu.
Oht on võtta teist enesestmõistetavana. Austus ja lugupidamine abikaasa vastu on tunded, mis kipuvad kergesti ununema, kui tants käib kakaste mähkmete ümber ja öised äratused on tekitanud kaose. Elukaaslasest võib saada pelgalt teine osaline igapäevastes toimingutes. Et oma jõuvarusid säästa, ohverdatakse talle võimalikult vähe mõtteid ja tegusid. Vanemaks olemine loomulikult ka ühendab ja laseb teises uusi külgi avastada. Paljud leiavadki, et vanemlikkusega kaasnev vastutus on muutnud abikaasa seksikamaks ja huvitavamaks.
“Reedeti panen alati midagi kenamat selga, meigin end ja lokin juukseid. Mu mees vaatab mind töölt koju jõudes alati ihaldava pilguga. See teeb nädalavahetused tavalistest tööpäevadest pidulikumaks.”
Kui tihti tabaksime end partnerile õelaid märkusi tegemas, kui me poleks pimedad oma vigade suhtes? Oleme lõpmata lojaalsed iseendale; võime teist väga teravalt ja õelalt solvata. Enamasti täiesti märkamatult, kuid samas ülimalt täpselt ja sihilikult. Väikelapse kasvatamise perioodil on paarisuhtes kahetsusväärselt paljudel vanematel juba kaugele arenenud teise halvustamisel, teisele haiget tegemisel ja solvamisel põhinev kommunikatsioon.
“Ma tegelikult isegi ei taha jätta oma meest lapsega kahekesi koju, sest tean, et ta on nagunii pannud lapsele valed riided selga ja mähe on ka kindlasti halvasti pandud…”
Kodus laste eest hoolitsedes võib naine lausa märkamatult võtta endale täisvastutuse pere käekäigu eest. Kodu muutub lihtsalt “töökohaks”, kus kõiki asju korraldatakse tema arvates võimalikult hästi. Mõnikord saab mehest “väike abiline”, kelle ülesanne on täita naise käske mis tahes olukorras. See seis võib olla ülimalt raske mõlema jaoks. Paljud naised tunnistavad, et neil on selliseid jooni, kuid samas tunnevad rahulolematust kogu vastutuse nende õlule jätmise pärast. Olgu lastehoid korraldatud kuidas tahes, on mõlemal ühtmoodi õigus pereasjade üle otsustada. Meie, ise hakkama saavate praegusaja inimeste jaoks võib olla tõsine katsumus elada teise najal või muutuda hoolealuseks. Paarisuhtes oodatakse partnerilt taolist hoolitsust sageli, kuid kas seda ka vastu võtta osatakse?
“Pidev endast andmine ja hoolitsemine kuulub emaduse juurde. Tuleb olla emake maa.”
Muuta võid ainult ennast, teise erinevus tuleb vastuvõetavaks tunnistada, selles rikkust näha. Üllatavalt tihti märkame, et teine muutub mitte meie torisemise ega märkuste tegemise, vaid meie endi varasemate tegevusmustrite muutmise tulemusena. Kui üks kaasadest pole 15 aastat vabatahtlikult poes käinud, siis vaevalt ta seda edaspidigi teeb. Ehk võiks siis omavahel kokku leppida, et poeskäimise asemel võtaks ta endale mõne muu kohustuse. Paarisuhte juurde kuulub igapäevaste tööde jagamine, paindlikkus ja kompromissid. Mõlema jaoks rahuldust pakkuva tööjaotuse ja askelduste juures jääb ruumi ka teisele soojade tunnete, hoolivuse ja lugupidamise ilmutamiseks. Iseäranis väikelast kasvatavas peres on päevad pilgeni täis üksteisele järgnevaid rutiinseid tegevusi ja täpsed kokkulepped nende jaotuse üle võivad parandada kogu pere heaolu. Suurepärane idee on näiteks riputada külmiku ukse külge ühiselt koostatud kodutööde loetelu, nende korralduse ja tööjaotuse. Igas peres leiavad kindlasti nii naine kui mees omad rollid ja tegevused, mida tehes nad end hästi tunnevad. Proovikiviks on õppida leppima sellega, et igaüks teeb asju omamoodi.
Soovitus: Püüdke rääkida teisega mina-sõnumite abil. Ärge süüdistage ega arvustage teineteist, vaid kõnelge üksnes oma tunnetest. Vältige sõnumeid stiilis: ”Miks sa alati…” või “Jälle sa…”
“Kuigi peale sünnitust on seksuaalelu soiku jäänud, saab seksuaalsust säilitada läheduse, puudutuste ja flirdi abil – hoida tunded soojana tulevasteks hetkedeks.”
Väikelapsega perede vanematel on mõnikord raske leida mõlema jaoks sobivat aega ja võimalust seksiks. Vahel tuleb kainelt otsustada sellegi üle, kumb on tähtsam, kas magamine või seks.
Kuidas oleks?
Valmisoleku erinev rütm – üks tahab õhtul, teine hommikul – on väikelaste vanemate hulgas üsna levinud. Paljud emad ütlevad, et õhtuti väsimusest voodisse vajudes on nende mõtted kõige muu, mitte seksi juures. Hommikul virgena võiks aga küll. Just siis, kui mees on tööle minemas, või keset päeva, kui lapsed magavad. Mitmed väikelaste isad on öelnud, et õhtuti oleks neil veel sädet intiimseks läheduseks, kuid nende partner näeb välja nagu väsinud zombi...
Vallatlegem lõbustuspargis
Seksuaalne iha on nagu ameerika mäed. Mõnikord tahaks, pea pilvis, pööraselt tipul kihutada, teinekord oleks mõnus pisut laisemas taktis edasi liikuda, jalad maapinda puudutamas, vahel jällegi midagi nende vahepealset. Mõnikord isegi ei tea, kas tahaks ameerika mägedele sõitma minna või mitte. Ja kui lähed, siis võidki märgata, kui mõnus see ometi oli. On haruldane, et paarisuhtes tahaksid mõlemad seksida ühepalju ja ühesuguse sagedusega. Palju tõenäolisem on, et mees ja naine liiguvad ameerika mägedel erinevas rütmis. Probleemid tekivad siis, kui üks on tipul ja teine madalal. Tipulolija ei saa tahtmise erinevusi siludes piisavat rahuldustja kiretu pole valmis mingil moel vastu tulema. Seksi reguleerimist või pidevat mangumist võidakse osavasti ära kasutada paarisuhte võimumängudes. Naise ja mehe seksuaalsuse erinevus võib väljenduda ka selles, et sageli tahab mees seksuaalseid toiminguid lõdvestumiseks, naine peab aga olema lõdvestunud selleks, et tahta.
Paljude arvates loob teisele pakutav nauding vähemalt sama suurt rahuldust kui enda kogetav. Seksuaalsus parimas mõttes tähendabki paarisuhtes vastastikust andmist ja saamist.
“Oleme nagu äsja armunud. Jalutame tänaval, ümbert kinni. Kiiret pole kusagile. Vaatame armunult teineteisele silma. Mees näeb tõesti hea välja, tunnen end kauni naisena. Kallistame ja suudleme, naerame. Vastutus ja argipäev on kusagil eemal. Kodus oleme hilisööni üleval ja räägime. Armatseme, kui tahame, magame kaua, sööme rahulikult hommikust, hoiame teineteise lähedusse – ja keegi ei nõua midagi ega sega meid.”
Kes kellelt mangub?
Väikelastega peredes teevad tihtipeale mehed naistest enam ja sagedamini seksile viitavaid algatusi. Nii ei ole see muidugi igas paarisuhtes. Kas poeg saab emapiimaga kaasa teadmise, et kui naiselt piisav arv kordi küsida, siis ükskord ikka õnnestub? Ka loodusteemalistes dokumentaalfilmides ilmneb sageli isaste visadus paaritumisel ning ebaõnnestumisi ei põeta kaua. Tundub, et mees talub naise tõrjumist paremini ega võta korvi saamist sama isiklikult kui naine.
Kui naine avaldab mehele oma soovi, mis aga tagasi tõrjutakse, kipub ta kergesti enda juurest vigu otsima. Tavaliselt mõeldakse: “Kas mu mehel on keegi teine?” või ”Kas ma olen oma mehe arvates nii paks, et ta mind enam ei tahagi?” Naine seisatab peegli ees, paneb käed puusa, uurib oma rindu eest ja küljelt ning pöörab veel ringi, et end tagantvaates näha. Enamasti tõrjub mees naist küll sellepärast, et on väsinud, stressis või on ta mõtted hoopis kusagil mujal. Lihtsalt ei taha. Ka masendus, mõned ravimid, uimastid ja alkohol võivad põhjustada mehe iha alanemist. Üha enam paare tegeleb mehe seksuaaliha puudumisega seotud küsimustega, kuigi see on veel üsna varjatud ja tundlik teema.
Paljud väikelaste emad arvavad, et paarisuhe peab olema korras ja pakkuma rahuldust, siis saab ka seksuaalelu nautida. Naine soovib selleks, et seksuaalsele kiirteele pöördumine õnnestuks, kõik asjad enne korda teha. Kraanikauss peab särama, arved peavad olema makstud ja toit valmis.
“Kuigi seksimist võrdled mõnikord töö lõhkumisega, annab see samas tohutult energiat.”
Sageli kaasneb naistel emadusega suurem teadlikkus enesest ja oma kehast. Lähedus lastega ja väsimust trotsides igapäevase töö rassimine mõjutavad tihtipeale ka tundehellust paarisuhtes. Mõned naised saavad oma õrnusevajaduse rahuldatud laste kaudu. Mees võib seejuures tunda, et paarisuhte intiimne lähedus on naise jaoks teisejärguline. Samas tunnevad paljud naised paarisuhtes puudust sellisest omakasupüüdmatust õrnusest, milles puuduks armatsemise ja vahekorra tagamõte. Ka mehe ja lapse vahelised hellitlused ja kudrutamine võivad naises armukadedust äratada, kui hellitused ja puudutused paarisuhtes puuduvad.
“Ma ei taha, et mu mees puudutab ainult mu rindu ja suguelundeid, püüan teda suunata tutvuma minu muude kehaosadega, sest ma ei taha, et ta tuleb mu sisse nagu pull vana lehma sisse.”
Soovitus: Minge koos du¨i alla ja peske teineteise keha aeglaselt ja õrnalt, tutvudes sellega pealaest jalatallani!”
TRUUDUS ON SEKSIKAS!
Paralleelsuhted – igatsus muutuse järele?
Kõrvalehüpe, ühe õhtu lugu, truudusetus, kõrvalsuhe, paralleelsuhe. Üht ja sama – ja erinevaid tähendusi erinevate inimeste jaoks – kandvad sõnad, kuid tähendusrikkad teemad igaühe jaoks. Lapseootuse ja väikelapse kasvatamise perioodil on paralleelsuhete tekkimise risk olemas.Truudusetusele soodne pinnas tekib, kui abikaasad ei avalda ega jaga oma lootusi, ootusi, pettumusi ega solvumisi. Truudusetus räägib sageli soovist muutuse järele.
Meie aeg tähtsustab indiviidi naudinguid ja heaolu, seda enam torkas värskendava julgusega silma ühe ajaleheartikli pealkiri: “Truudus on seksikas!” Paarisuhetes kehtivad üldiselt mängureeglid selle kohta, mis on lubatud ja mis mitte. Mõlemad teavad, millega saab ühist kokkulepet rikkuda või haavata. Paljud keskenduvad oma paarisuhtega seotud küsimuste lahendamisele, pühendudes ainult oma partnerile. Kõrvalsuhteid peetakse lubamatuks ja solvavaks.
Mis juhtus ja miks?
Truudusetuse ilmsiks tulek tekitab paarisuhtes kriisi, millega tegelemine on tähtis paarisuhte jätkumise ja kummagi abikaasa arengu seisukohalt. Kriisi võidakse tunnistada ja läbi töötada, või jätta see käsitlemata.
Vahel on pettasaanu kõrvalsuhet kahtlustanud juba pikka aega, teisele on sellest teadasaamine ootamatu nagu välk selgest taevast. Tihti on petetud partner kõrvalsuhte jälile sattunud üsna moodsal viisil – tekstisõnumite vahendusel. Petetud pool võib hakata mõttes oma ja kõrvalsuhte “paremaid” omadusi võrdlema. “Igal juhul on ta voodis vähemalt 10 korda minust parem! Ega muidu nii poleks läinud?” Mõnikord tahab petetud pool kuulda suhte kohta täpseid üksikasju: kokkusaamisaegu ja -kohti ning suhte tekkimise põhjendusi. Liigne teave võib aga valu suurendada ja kauges tulevikus kumavat võimalikku andeksandmist isegi raskendada.
Petetud poole jaoks on teise seksuaalne suundumus või oma moraaliga mitte kokku sobivad seksuaalsed vajadused mõnikord täiesti ootamatud. Saladuse ilmsiks tulles võib petetu sattuda segadusse omaski seksuaalsuses. “Kes või mis ma siis olen ja kuidas pole mamidagi märganud?” Mõnikord arvatakse, et kirikuõpetaja õnnistus tagab õnneliku abielusuhte elu lõpuni. Nii mõnigi meie hulgast lubab endale oma tõelise seksuaalsuse realiseerimist alles selles eluetapis, kui on endale juba lapsed ja pere soetanud.
Paljud suhtes petnud pooltest – esialgsest kimbatusest pääsenud –tundsid kergendust, kui tõde päevavalgele tuli ning polnud enam põhjust kaksikelu elada. Sageli vajab toetust ka suhte truudusetu pool või suhtest lahkuja. Haruharva on saladuste ja valedega põimitud suhe võimalik ilma süütundeta. Lähedase paarisuhte usaldus võib mõne sekundiga miljoniks killuks puruneda. Selle taastamine võib võtta aastaid. Pisimgi killuke, uus vale või reetmine kustutavad õrnad lootusekiired.
Kas kriisist tullakse välja?
Pettasaamine on lastega pere vanema jaoks iseäranis raske katsumus, kuna selle segadust tekitava olukorra keskel on pea mõtetest tulvil – murest laste pärast. Milline oleks parim lahendus enda, laste ja partneri jaoks? Mida ja kuidas rääkida lastele paarisuhte kriisist, kui tunnetes on ruumi vaid kibedusele ja vihale partneri vastu? Kuidas petja või paarisuhtest lahkuja juhtunust lastele räägib? Kuidas hoiduda truudusetut partnerit laimamast? Truudusetus leidis asset abikaasa, mitte lapsevanema rollis. Laps ei pruugi end alati petetuna tunda.
Kui tuntakse vajadust paralleelsuhete järele või neid on juba ette tulnud, tasub mõelda, mida kõneleb see olemasoleva paarisuhte kohta. Kui vajatakse paralleelsuhet, siis mida sellest suhtest otsitakse? Paarisuhe ei pruugi truudusemurdmisega lõppeda. Kui paar võtab ühiselt aja maha, et oma suhte üle järele mõelda, võivad neil olla parimad võimalused teineteist uuesti ja sootuks uues valguses leida ning nende suhe võib endisest isegi paremaks muutuda. See ühise kasvu võimalus jääb aga kasutamata, kui abikaasad otsustavad kas kiiresti lahutada või kiirustavad andeksandmisega ja soovivad juhtunu kähku unustada.
Võimaliku välise abi kasutamine truudusetuskriisi lahendamisel võib tuua juhtunusse uusi vaatenurki. Seejuures ei keskenduta truudusetuse juhtumile ega otsita süüdlasi, vaid püütakse avardada paari omavahelist arusaamist juhtunust ja nende paarisuhtest. Eesmärk ei ole motiveerida abikaasasid oma varasemat ebarahuldavat paarisuhet jätkama, vaid aidata leida muutusi, mille tulemusena mõlemad tahavad paarisuhet jätkata, sest tunnevad, et see neid rahuldab. Suhte ülesehitamine pärast truudusemurdmist eeldab, et paralleelsuhe on lõppenud ja mõlemad pühenduvad vastastikusele paarisuhtele. Truudusemurdmise ilmsiks tulles kaaluvad paljud, kas tahavad veel ühiselt edasi minna. Mõnikord aitab paariteraapia selleski küsimuses selgusele jõuda.
“Sa iial ei muutuda või!”
Mees ei armunud üheksa aasta eest tollesse meikimata, väljaveninud dressipükstes ja rasvaste juustega ringi käivasse naisesse ega naine netis surfavasse töönarkomaanist mehesse. Mis siis juhtunud on? Kes on keda alt vedanud? “No seda poleks küll osanud arvata, et sa selliseks muutud, miks sa ei ole enam niisugune, nagu siis, kui me kohtusime?” Soomes tuntud lööklauluski öeldakse: ”Sa iial ei muutuda või...” Aeg, sündmused ja eluviisid vormivad siiski iga isiksust – ja mitte alati paremuse suunas. Nii hea on meenutada armumise joovastavaid hetki. Samas võib teha teravalt haiget teadmine, et tollesse helgesse aega pole enam võimalik tagasi pöörduda. Oma paarisuhe võib paista vana ja kulunud, kui kõrval nähakse armunud noorpaari kudrutamas. “Oh, kui meilgi oleks veel mõnikord midagi sellist…”
Kauaaegses paarisuhtes tasub nautida selle kestusest tulenevaid eeliseid, mitte kaotatut taga igatseda. Sageli pakub see turvalist äratundmist ning sügavat usaldust, mis parimal juhul suurendab ka seksuaalset naudingut. Koos lähedase inimesega julgetakse proovida uut, vallatleda ja oma piire katsetada. Pealegi on juba teada, mis teisele meeldib ja mis mitte. Abikaasad ei pea arvatavasti enam tundma pingeid sellepärast, kuidas nad teise arvates välja näevad või käituvad. Kire äratamiseks, tõsi küll, on vaja muudki peale sõpruse ja äratundmise.
“Pea siis meeles, tütreke, oma meest sina muuta ei saa!”
Peaaegu iga paarisuhtes elav inimene võib tunnistada, et on vahel oma partneris midagi muuta tahtnud. Kuid see on tõepoolest raske. Ja tegelikkuses see ikkagi ei õnnestu! Mõnikord, näiteks ootamatult tekkinud lahutuse kartuses, võib naine või mees mõneks ajaks muuta oma käitumist teise soovitud suunas. Harva on sel viisil alanud muutus püsiv. Lubaduse andja libastub uuesti, kui ta just ei pea muutust oma sisimas vajalikuks – ega soovi ise muutuda.
Soovitus: Magama minnes öelge teineteisele kordamööda, mis oli teie arvates päeva kõige ebameeldivam ja mis kõige meeldivam asi paarisuhte seisukohalt. Tehke nõnda kahe nädala jooksul. Mitte teist arvustades, vaid selgitades, mis tundus enda arvates kõige ebameeldivam/meeldivam.
Kodu on koht, kus kõik tunded peaksid olema lubatud. Oma tundeid kipume kergesti jagama headeks ja pahadeks. Mõtleme näiteks, et viha ja kurbus on pahad või ohtlikud ja neid peaks vältima. Ometi on kõik tunded vajalikud ja vastuvõetavad. On olukordi, kus tulebki vihastada ja pahane olla. Kodus on meil võimalik õppida ja harjutada tunnete väljendamist konstruktiivsel viisil.
Tähtis on osata öelda “ei”. See on oskus, mida laps hakkab tõsiselt harjutama vanuses, mida on nimetatud trotsieaks, tänapäeval positiivsemalt tahteeaks. Suhtumine ei-ütlemise harjutamisse lapsepõlveperes mõjutab meie oskust kasutada seda edaspidises elus ja inimsuhetes. Parimal juhul oli meil lapsepõlves lubatud oma tahtmist nõuda ja vihastada ning seega saime võimaluse õppida pettumusi taluma ja viha väljendama lahendust võimaldaval viisil.
“Meie ema oli meiega range, kui lapsed olime. Tahta võis, aga sõna tuli kuulata. Mingis mõttes oli ta innustav, mõistev, hell ja soe. Enda jaoks pole ta küll kunagi midagi nõudnud. Kogu oma elu on ta järele andnud. Veel nüüdki järgib ta isa soove ja tujusid ega kurda kunagi.”
Siiski ei mõjuta meid ainult see, kuidas meisse suhtutakse. Määrav on ka eeskuju, mida annavad lähedased inimsuhted ja keskkond. Eeskätt saame paarisuhtes elamise mudeli oma vanemate paarisuhetest. Mõnikord on peres täiskasvanute tavapaarisuhtes pettumust ja viha väljendada ning erimeelsusi lahendada vastuolus sellega, kuidas täiskasvanud lapsesse suhtuvad.
Paarisuhe võimaldab meil uuesti ümber hinnata oma harjumuspäraseid oskusi 28 erimeelsuste lahendamisel ja tülitsemisel. Laste perre tulekul on eriti vaja mõelda, kuidas oma paarisuhtes erimeelsusi lahendada. Seejuures avaneb võimalus käsitleda koos lastega selliseid olulisi teemasid nagu viha, ärritus, tülitsemine, leppimine ja andeksandmine. Laps omandab vanemate vastuolude lahendamise mudeli ja sageli mõjutab see mudel tema käitumist tulevastes paarisuhetes.
Oma suhtlemis- ja tülitsemisoskuste treenimiseks võib lugeda paarisuhete alaseid käsiraamatuid. Abi võib olla ka ainuüksi sellest, kui mõelda oma tülitsemisviisi üle järele ja meenutada, millist eeskuju on lapsepõlvepere samasugustes olukordades pakkunud.
Me ei tülitse kunagi!
See, et paarisuhtes ei tülitseta, ei tähenda, nagu oleks kõik hästi. Tülide puudumine võib kõneleda näiteks sellest, et paarisuhtes ei saada hakkama vastuolude ja erimeelsuste käsitlemisega. Paarisuhtetüli parimas mõttes tähendab, et pooled tunnevad end suhtes turvaliselt ja saavad väljendada ka oma negatiivseid tundeid ja arvamusi. Tülitsemine võib tähendada, et selles paarisuhtes osatakse erimeelsusi välja tuua ja lahendada. Igasugune tülitsemine ei tule siiski kasuks. Näiteks pidev tülitsemine argiste pisiasjade üle võib viidata sellele, et pooled väljendavad tülitsemise kaudu oma rahulolematust, mille taga olevaid tegelikke põhjusi ei osata välja tuua.
Et tüli oleks hea ja kergendav, peab sellel olema algus ja lõpp. Riiu lõpp tähendab seda, et mingil moel liigutakse edasi ja jõutakse teatava kokkuleppeni. Raske on öelda, mil määral on tüli hea ja normaalne. Iga inimene kogeb tülitsemist omamoodi. Kui igapäevaelu tundub lõputu tülitsemisena või kui paarisuhtes erimeelsuste üle üldse ei arutleta, tasub järele mõelda, milles asi.
Kui laps ei ole lapsepõlveperes tülisid näinud ega kuulnud, puudub tal tülitsemise kogemus ja eeskuju. Oma hilisemates suhetes võib ta olla võimetu tülidega silmitsi seisma.
Kas laste kuuldes tohib tülitseda?
“Mäletan lapsepõlvest üht vanemate tüli, mis algas sellest, et ema oli poest valet sorti vorsti ostnud. Selle riiu tulemusena jäeti ära pere ühine suvine puhkusereis.”
“Mõtlesin vanemate tülide ajal alati, kelle juurde läheksin, kui nad viiksid täide oma ähvarduse ja lahku läheksid. Kuigi oleksin tahtnud ema juurde minna, otsustasin alati viimaks isa kasuks. Muidu ta oleks nii üksi jäänud.”
Paljud meist mäletavad, kui ahistav oli lapsena vanemate tülitsemist pealt kuulda. Tülide põhjused olid sageli käsitamatud. Need näisid algavat mõnest pisiasjast ja võisid lõpuks võtta tohutud mõõtmed. Paljud meist mäletavad ka oma hirmu vanemate võimaliku lahkumineku ees. Mõnigi meist on sattunud lapsena olukorda, kus riiuhoos vanemad lasevad lapsel otsustada, kelle poolt ta on ning kelle juurde lahutuse korral elama asub.
Pereelus on võimatu vältida, et lapsed vahel kuulevad ja näevad pere täiskasvanuid omavahel riidlemas. Ja ega see pole vajalikki. Vahel, tõsi küll, võib kuulda vanemaid väitmas, et nad tülitsevad ainult siis, kui lapsed magavad. Kord väitis keegi koguni, et nad riidlevad inglise keeles, et lapsed aru ei saaks. Tegelikult aistivad lapsed täiskasvanutevahelisi suhteid paremini, kui oskame arvata. Nad näevad ja kuulevad, kuid ei pruugi toimuvat tingimata mõista. Ei ole ükskõik, millist tülitsemist lapsed pealt kuulevad.
Soovitus: Varuge rahulik ja mõlema jaoks sobiv hetk. Rääkige teineteisele kordamööda näiteks poole tunni jooksul oma tunnetest, soovidest, pettumustest… Samal ajal ei tohi teine kõnelejat katkestada ega talle vahele rääkida, vaid keskendub ainuüksi kuulamisele.
Vägivald paarisuhtes ja peres tähendab väärastunud võimukasutust. Vägivald on seda rakendava inimese probleem, mis ei tulene paarisuhte probleemidest. Nii füüsiline kui psüühiline vägivald on lapse kasvule ja arengule väga kahjulik, isegi kui see pole otseselt lapse vastu suunatud. Vägivalda kasutades või sellele alistudes vahendavad täiskasvanud lapsele mudeleid, mis kipuvad korduma lapse tulevastes inimsuhetes. Nii vägivalla kasutajalt kui vägivallale alistujalt saadud eeskuju on lapsele kahjulik.
Vägivaldses peres elav laps ei õpi austama teise inimese puutumatust. Tõenäosus, et ta ise oma hilisemates inimsuhetes vägivalda kasutab, on suur. Samuti ei õpi laps tervel viisil oma piire kaitsma, vaid võib edaspidi ise vägivallale ja ärakasutamisele alistuda. Vägivaldses õhkkonnas kogeb laps teravalt turvatunde puudumist ja see võib ilmneda näiteks lähedaste suhete loomise raskuses. Vägivald või selle oht ei kuulu normaalse tülitsemise juurde ja mõjub alati kahjustavalt kõigile osalistele. Peresisene füüsiline vägivald on seaduste järgi kuritegu. Vägivald üldjuhul ei kao, kui sellesse ei sekkuta, vaid vastupidi, sel on kalduvus aja jooksul suureneda.
Lapsed täiskasvanute tormides
“Nii see on, inimestel tekib vahel omavahelisi tülisid. See ei tähenda, et teisest ei hoolita.”
Laps peab saama tunda turvalisust täiskasvanute omavahelisest tülist hoolimata. Ka tülitsedes või kriisiolukorras peaks lapsevanem suutma olla lapse jaoks turvaline. Argiste riidude puhul tähendab see näiteks seda, et riidlemine normaliseeritakse. Olukorda võib selgitada lapse oma elust kõneleva näite abil.
“Mäletad, kui sina läksid pargis Peetriga riidu. Kui te pärast ära leppisite, olite jälle sõbrad. Inimestel juhtub vahel omavahelisi arusaamatusi.”
Samuti on tähtis lapsele kinnitada, et tema ei ole kuidagiviisi tülide puhkemisega seotud ega ole ka nendes süüdi. Ehkki pere täiskasva- 31 nud omavahel tülitsevad, peab laps saama tunda, et teda armastatakse. Laps ei pea vastutama vanemate tülide eest.
Vanemate mornitsemine ja päevade kaupa jätkuv rusuv vaikimine on paljudele meist lapsepõlvest tuttav olukord. Kõige halvemal juhul laieneb täiskasvanute tülist alguse saanud vastastikune mornitsemine ka lastele. Sel juhul ei räägita ka lastega või rakendatakse neid täiskasvanute sõnumite vahendajatena. Sellistel hetkedel võidakse unustada lapsele selgitada, et tema peale ei olda vihased ja ta pole ka juhtunus süüdi.
“Tülide puhkedes ähvardas ema alati ära minna. Mäletan siiani oma vapustust, kui ükskord leidsingi ukse tagant tema pakitud kohvri. Ema oli küll ära ainult nädalavahetuse. Mina helistasin ja palusin, et ta koju tagasi tuleks.”
Tülitsedes ei tohiks ähvardada äramineku või lahutusega, ehkki see võiks olla reaalne lahendus. Lapsed kardavad sageli vanemate riidudest tulenevat lahutust. Mõnikord võib hirm olla põhjendatud. Vahel on see siiski vanemate tülides tavaks saanud ähvarduste tulemus või lihtsalt lapse oma ettekujutus. Täiskasvanu lahkumine tülitsedes ja uksi paugutades tähendab ühtlasi lahkumist lapse juurest. Laps võib kogeda seda valusa hülgamisena. Ta võib karta, et ka teda jäetakse maha, kui tema peale vihastatakse. Tüliga lahkudes või lahutusega ähvardades annab täiskasvanu ühtlasi lapsele erimeelsuste lahendamist mitte võimaldava mudeli..
Tülide või kriisiolukordade puhkedes peaks täiskasvanu leidma endale ja vajaduse korral ka lapsele tuge ja abi teistelt täiskasvanutelt või ala asjatundjatelt. Lapse suhtes on ülekohtune seada ta olukorda, kus vanem otsib temalt endale toetust, näiteks lapsele oma paarisuhtemuredest rääkides. Lapsel on õigus olla laps ja säilitada vanemaga vanema-lapse suhe. Lapsele peab jääma usk sellesse, et vanem saab hakkama. Oma halba enesetunnet ei peaks lapse eest siiski varjama. “Olen kurb ja vihane, aga küll me saame hakkama.” Sellises olukorras saab laps turvalise kogemuse, et kurbus või viha ei ole hirmutavad ega ohtlikud tunded. Elus tuleb ette ka ebameeldivusi ja nendega tullakse toime.
Mida lapsele rääkida?
Paarisuhtes on teemasid, mis lastesse ei puutu, ja täiskasvanu kohustus on last nende eest kaitsta. Näiteks ei puutu lastesse vanematevahelise seksi ja intiimsusega seotud küsimused, samuti riiud truudusetuse teemal. Partneri vanemaid ja sugulasi puudutavad tülid seavad lapse sageli keerulisse olukorda. Laps võib tunda, et ta ei tohi näiteks vanavanemaga heades suhetes olla, sest pahandab sellega oma vanemat. Lapse suhe nende sugulastega võib seejuures nõrgeneda. Selliseid küsimusi tuleb lahendada olukorras, kus lapsed ei ole pealt kuulmas. Sageli tunnevad lapsed asja vastu huvi ja esitavad tüliga seotud küsimusi. Täiskasvanu kohus on siis selgitada, et need on täiskasvanute teemad, ega puutu lastesse.
Laps ei pea teadma kõiki täiskasvanute tülide üksikasju. Mis tahes vanuses lastega tuleks siiski püüda olla aus. Kui isa kolib kodunt ära paarisuhtekriisi tõttu, ei ole arukas lapsele öelda, et ta kolis mujale töö pärast. Lapsele võib asja selgitada talle eakohasel viisil. Ka päris väikesele lapsele on parem rääkida pigem vähem, kuid tõtt, mitte aga valesid välja mõelda.
Kas sõna jätab jälje?
Tüli kestel ei tohi täiskasvanu lapsele või lapse kuuldes tema vanemat halvustada. Teise vanemlikkuse halvustamist ei peaks laps mingil juhul pealt kuulma. Tihti on selline halvustamine ettevaatlik, näiteks korduv kriitika teise vanemlikkuse üle. Pole siiski haruldane, et lapsed peavad kuulma lauseid, nagu: ”Näete, milline luuser teie isa on!” või “Teie ema ei hooli teist, sest ta tegi nii.”
Lapse jaoks on mõlemad vanemad tähtsad. Lapsel peab olema õigus luua ise endale oma vanematest ettekujutus. Teise vanemlikkust halvustades kasutab täiskasvanu tegelikult last kahjustaval viisil ära oma ebakindluse, viha ja kibeduse väljaelamiseks. Sellised olukorrad esinevad sageli lahutuse tingimustes. Kui on juhtunud, et vihahoos on teise vanema kohta midagi öeldud, mis ei tundu õiglane, on alati võimalus püüda asja parandada ja lapsele olukorda selgitada. “Olin nii vihane, et ütlesin endast väljas olles selliseid asju. See ei olnud õiglane ja nii ei tohiks teise kohta öelda. Ehkki mina ja isa oleme riius, armastame mõlemad sind väga ja püüame teha parima, et olla sulle head vanemad.” Nõnda pakub täiskasvanu lapsele konstruktiivse mudeli tüli käsitlemiseks, leppimiseks ja vajaduse korral andekspalumiseks. Väikelastega peres puhkevad tülid sageli vanematevahelise ajakasutuse, eriti vanemate oma aja ja lastehoidmise teemal. Kelle kord on hoida? Kumb on pidanud rohkem laste järele vaatama? On tähtis järele mõelda, kuidas nende vestluste või tülide sisu lapseni jõuab. Kas laps tunneb, et ta on koormaks ja raskeks kohustuseks, kelle hoidmist vanemad püüavad teineteise turjale lükata? Kuigi vanemad ei pruugi isegi nii mõelda, võib see olla sõnum, mis lapse kõrvu selliste vestluste kaudu jõuab.
Lahutus on peres alati täiskasvanute otsus. Ehkki abikaasade suhted on sageli pingelised, peaksid vanemad suutma ühiselt lastele rääkida oma otsusest lahku minna. Seda ka juhul, kui vaid üks vanematest tahab lahutust. Kui lapsele lahutusest räägitakse, tuleks kinnitada, et laps ei ole lahutuses süüdi ega ole selleks ka kuidagi põhjust andnud. Laps ei oleks saanud teha midagi vanemate lahutuse vältimiseks. Lahutus ei tähenda, et vanemad lahutavad lapsest. Lapsele tuleb kinnitada, et kuigi vanemad lahutavad, teda maha ei jäeta. Elukorraldus muutub, kuid lapse suhted kummagi vanemaga tuleks alal hoida.
Paljud lahutuskriisis heitlevad paarid arvavad, et lapsed ei märka midagi. Nad ei ole ju laste kuuldes kunagi riielnud. Lapsed on aga tõelised meistrid vanematevahelise helluskeemia ja tundeõhustiku jahenemise aistimises. Mida ühisemal meelel vanemad lahutusega hakkama saavad, seda vähem lapsed seda üle elavad. Võib minna aega, enne kui endised abikaasad on võimelised teineteisega asjalikult suhtlema. Ei ole põhjust teeselda ega püüda tundeid laste eest varjata. Laste suhtes on õiglane, et tema suhet teise vanemaga austatakse. See tähendab muuhulgas seda, et täiskasvanu ei räägi oma endisest partnerist lapse kuuldes halba. Samuti on tähtis, et last innustatakse hoidma sidet teise vanemaga.
Oleks hea, kui lahutusotsuse kaalumiseks võetaks piisavalt aega. Tänapäeval, kus lahutada saab lihtsalt ja kiiresti, näib, et mõned lahutusega seonduvad küsimused jäävad pooleli ja lahendamata. Sellisel juhul võib viha ja kibedus ilmneda näiteks tormilistes võitlustes hooldusõiguse eest. Seejuures kaitstakse näiliselt küll lapse heaolu, kuid tegelikkuses tallatakse laste heaolu võitlustandril heitlevate poolte jalge alla. Sellistel juhtudel tasuks järele mõelda, kelle õigusi kohtu kaudu tegelikult taga aetakse. Lapsehooldusõigust puudutavates tülides on laps alati kannataja. Mõnikord on kasulik paluda abi väljastpoolt, et lahutuse ja lapsega seotud küsimustes selgusele jõuda ja kokkuleppeid daavutada.
Vahel hakkavad uue partneri leidnud kohe uue perena koos elama, ehkki eelmine suhe on veel ametlikult kehtiv. Kui vanemad juba rajavad uut kooselu, siis laps enamasti alles hakkab lahutuse üle arutlema. Mida vabamalt laps ise saab luua suhteid kõigi osalistega, seda paremini ta end tõenäoliselt tunneb. Last tasub kuulda võtta ja asju korraldada ka lapsele sobivat ajalist graafikut austades. Vaevalt on lapse huvides see, kui vanem elab üksnes temast lähtuvalt ja loodab oma elu algavat lapse täiskasvanuks saades. Mõnikord võib olla lapsele kergenduseks, kui vanem leiab endale uue partneri, sest lapsel võivad seega tekkida paremad võimalused end jälle lapsena tunda.
Kuigi paarisuhtes tuleb ette karisid, ei pruugi need laevahukuni viia. Isegi pärast suuri kriise võib teineteist uuesti leida. Kuidas oleks tutvuda ja armuda uuesti sellesse tõelisse elavasse inimesse, kellesse siiani oleme oma tundeid ja unistusi ainult siiranud. Mida uut võiksin meist teada saada ennast ja sind paremini tundma õppides? Või vastupidi: mida uut võiksin sinust ja minust teada saada meid koos vaadeldes?
Kui tundub, et oma jõust edasiminekuks ei piisa, tasub abi küsida väljastpoolt. Koolitatud paariterapeutide käsutuses on ruum ja aeg, kus saab segamatult keskenduda ja ühist paarisuhet kummagi abikaasa seisukohalt käsitleda. Seejuures ei otsita süüdlasi, vaid püütakse avardada arusaamu oma paarisuhte kohta ja leida lahendusi. Mõnikord nähakse juba paari külastuse järel uusi vaatenurki ummikusse jooksnud olukorra lahendamiseks. Paljud paarid tunnevad siiski, et vajavad rohkem visiite, enne kui suudetakse umbsõlmed lahti harutada. Paariteraapiast leitakse ühtlasi vahendeid tulevaste paarisuhteprobleemidega silmitsi seismiseks.
Isegi hea paarisuhe ei ole valmis. Paarisuhte põllult tuleb kive pidevalt minema veeretada, et kõik hea, mida sealt saada loodame, saaks kasvada.
IPPF
Eesti Haigekassa
Sotsiaalministeerium
Haridus- ja Teadusministeerium
Justiitsministeerium
Välisministeerium
Hasartmängumaksu Nõukogu
Põhjamaade Ministrite Nõukogu
OneCondoms
Avatud Eesti Fond
Tervise Arengu Instituut
Testikodus.ee
RFSU
Väestöliitto
Heategu.ee
EMSL
Bayer OÜ
GlaxoSmithKline
Merck Sharp Dohme OÜ
