 |
Uudised |
 |
|
|
Light&Love rahvusvaheline noortelaager 2010 toimub Lätis
19 - 24 juulini toimub Lätis projekti Light&Love rahvusvaheline noortelaager (Light&Love Summer School 2010: International follow-up youth camp). Eestist sõidab laagrisse kümme aktiivset projektiga seotud noort.
19. juuli 2010
Ilmus avameelne raamat seksist
Sellel nädalal jõuab poelettidele avameelne ja aus raamat seksist „Nii kuum on tunne! Noorte oma seksiraamat“(kirjastus Menu). Raamat räägib piinlikkuse ja valehäbita seksist ja kõigest sellega liituvast: tunnetest, suhetest ja igatsusest, tervisest ja arsti läbivaatusest, tõest ja müütidest, eneseusaldusest ja õigusest oma kehale. Lõbusate illustratsioonidega raamat kirjeldab seksuaalset arengut ning rõõme ja riske, mis kaasnevad seksiga.
1. juuni 2010
|
|
| |
   
Millist rasestumisvastast meetodit eelistad?
Tulemused
|
|
|
|
Kui tüdruk armastab tüdrukut
17.01.2008
Tekst Triin Tähnas
Ajakiri "Stiina", jaanuar 2008
www.stiina.ee
Kõigi tüdrukute esimeseks armastuseks pole vanemates klassides käiv poiss. Mõni armub oma parimasse sõbrannasse.
“Kuidas ma oma vanematele ütlen, et mulle meeldivad tüdrukud?” küsis tüdruk Stiinale saadetud kirjas. Kuigi ühiskond, kus elame, tundub turvaline ja kõigele uuele avatud, pole paljud inimesed valmis vastu võtma teadet, et nende parim sõbranna, tuttav või sugulane ei armu kunagi vastassugupoolde. Merily (22) on noor kena naisterahvas, kes sai juba varases eas aru, et teda ei paelu ema tagant huuleläike näppamine, et naabripoisile või klassivennale muljet jätta, pigem mäletab ta sõbrannadega veedetud hetki, mis olid alati nii soojad, turvalised ja kuidagi erilised.
Esimene suudlus sõbrannaga
“Mul on lahe perekond, selline pisut hullumeelne,” lagistab linalakk naerda ja võtab minu vastas istet. „Selline iludus ja lesbi!” mõtlen ma hetkeks ja laksan siis parema käega vastu vasaku käe näppe. Olen alati hoidunud inimeste lahterdamisest mingisuguste stereotüüpide järgi, aga näe, selline mõte käis kohe peast läbi. Lesbi on paljude meelest üks kole naine, suurt kasvu ja kui mitte paks, siis vähemalt mehelikult kandiline. Ja kindlasti pole tal pikki küüsi, seljal looklevatest juustest rääkimata. Aga Merily on kõik see tagurpidi pööratult: hoolitsetud pikad juuksed, säravvalged hambad, naiselik keha, kontsaga saapad.
“Sa kindlasti ootasid kedagi rohkem lesbit,” muigab noor naine, märgates minu pilku mööda teda üles-alla, vasakule-paremale ekslevat.
Merily on perekonnas keskmine laps. Sellest ajast, kui isa ühe roolijoodiku süül surma sai, kasvatas lapsi ema. „Ma olin elav ja vahel vist ikka päris keeruline inimeseloom. Perekonda vapustanud tragöödiast hoolimata ei mäleta ma ühtki sekundit, kus mul oleks millestki puudu olnud.” Klassis oli tüdruk üks paremaid, sõpru oli tal nii tüdrukute kui ka poiste hulgas. „Ei teagi, kuidas ma avastasin, et mulle see poistevärk ei istu. Sain nendega väga hästi läbi, ent ei mõistnud, miks peab neile veel muljet avaldama, näiteks ema huuleläikega huuli võõbates.”
Merily vanem vend tutvustas täisealiseks saades perele oma esimest pruuti. Aasta hiljem tõi tüdrukust aasta noorem õde oma peigmehe koduste ette. Merily aga veetis aega sõbrannadega, kuigi peab tõdema, et mõni neist hakkas poiss-sõbra pärast harvemini tüdrukute õhtutel käima. Mingil hetkel hakkasid piigad kakao, küüntelakkimise ja poistebändide kuulamisega pid¸aamapidudel arutama, mis tunne oleks teist tüdrukut suudelda. Olles niimoodi mitmel nädalavahetusel arutanud, tehtigi proovi. “Teised kihistasid ja muhelesid niisama, mina aga tundsin, nagu peakski nii olema.”
Punapäine pruut
Merily lõpetas keskkooli, ilma et tal oleks ühtki peikat olnud. Sugulased tögasid sünnipäevalaua taga, õde ja vend hüüdsid vanatüdrukuks. Kuna Eesti kõrgkoolides ei tõmmanud tüdrukut ükski eriala, otsustas ta Euroopasse minna. Ärevus rinnus, kolis Merily paar nädalat enne kooli algust Eestist ära, et endale mujal elupaik otsida. “Leidsin õdusa kodu ja kohe esimesel päeval kursuselt mitmeid mõttekaaslasi. Kaks poissi tulid minu juurde käsikäes ja tutvustasid end kui paari. Mulle meeldis see vabadus ja viis, kuidas inimesed elasid. Esimeses loengus küsisin midagi kõrval istuvalt punapäiselt tüdrukult, kes mind lahkesti aitas, ja äkki avastasime end maailma asju arutamas.” Merily ja tema punapäine naaber said kiiresti ühele lainele. Koos käidi kinos, restoranis, õpiti eksamiteks, kurdeti vastastikku muresid – nagu sõbrannad ikka.
“Ühel õhtul minu juures eksamiks valmistudes ja maailma asju arutades ütles mu sõbranna, et armastab mind, aga mitte lihtsalt kui õde või sõbrannat. Sel hetkel oleksin tahtnud talle kaela langeda ja samaga vastata, ent sõnad ei tulnud üle huulte.” Tol korral jäi jutt sinnapaika, ent Merilyt painas mõte päeval ja öösel. “Et kõik painavad mõtted tuleb alati selgeks rääkida, saimegi taas kokku ja vaagisime vist viis tundi oma vaateid ja orientatsiooni.” Merily tuletas meelde seiku lapsepõlvest: alati oli ta poistega niisama semu ega vaadanud neid kunagi nii nagu vaatasid teised tüdrukud. Talle meenus seegi, kuidas suudlus parima sõbrannaga nii loomulik tundus.
Mõistev perekond
“Tagantjärele on keeruline seletada, mida ma tundsin ja tunnen. Inimene, kes on homoseksuaalne, saab sellest ise tegelikult aru, iseasi muidugi, kui kaua läheb aega, enne kui ta seda ka tunnistada julgeb,” nendib neiu.
Merilyl on emaga eriline suhe ja seega otsustas ta kohe kõik lagedale tuua. Avameelse tütarlapse meelest pole oluline, keda sa armastad, samasugune inimene oled ju edasi. Siiski ei osanud ta ema reaktsiooni ette näha. Kodus jõululauas läks jutt peigmeeste peale ja siis teataski tüdruk viisakalt naeratades: “Te ei pea mind enam poistega norima, mulle meeldivad tüdrukud.” Minuti vältel valitses lauas vaikus, mille katkestas lõpuks vanem vend, kes pistis kahvlitäie salatit suhu ja hüüdis: “Lahe!”
“Ma ju ütlesin, et mul on pisut hull perekond, aga ega vanavanematele ja mõnele sugulasele ei anna seniajani rahu mõte, et ma kunagi noormeest koju ei too,” räägib Merily. Eestisse jäänud sõpradelegi on tüdruk jõudumööda olukorda selgitanud, pärast esimest kulmukergitust järgneb pea alati naer või küsimused, kuidas siis ikka on kooselu teise naisega.
Merily julgustab kõiki inimesi olema täpselt sellised, nagu nad on või südames parasjagu tunnevad. Meie tunded, hoolimata sellest, kelle suhtes me neid tunneme, ei tee meist teiste hulgas võõrkehasid. “Lähedased, sõbrad ja tuttavad on ju need, kellega võid olla sina ise koos oma vigade, heade külgede ja aususega. Nad peavad hindama sind just sellisena nagu oled. Mitte tahtma püüda sinust voolida kedagi, kes sa ei ole.”
Praegu elab Merily Saksamaal koos ülikoolist leitud punapäise pruudiga. Nad jagavad suurt avarat korterit ja plaanivad õige pea võtta oma neljajalgsele haukuvale sõbrale kaaslase – seltsis segasem!
Coming out!
Pille Teder
Eesti Seksuaaltervise Liidu internetinõustaja
Mida katastroofilist saaks maailmas juhtuda, kui viis protsenti inimestest käituksid igapäevaselt nii nagu 95 protsenti seda teevad?! Kui need vähem kui pool tosinat protsenti rahvastikust, kes on oma seksuaalselt orientatsioonilt homoseksuaalsed, ühel päeval kõik hoiaksid tänaval jalutades oma armsamal käest kinni, suudleksid neid õrnalt siis, kui tuju tuleb, registreeriksid oma kooselu ametlikult, kas siis tõesti oleks maailm veel hullem koht elamiseks? Või juhtuks hoopis vastupidi – maailm muutuks ilusamaks ja täiuslikumaks, äkki isegi tolerantsemaks. Kõik inimesed oleksid ilusad ja head, keegi ei peaks enam varjama seda, mis on üks osa sinust endast, loomulik ja kaasa sündinud omadus.
No kas kuulud ka nüüd Vikerkaare klubisse!!
Kas ema rääkis sulle, et näpuga lapsi ei saa?
Sa vist pole õiget poissi leidnud veel?
Miks sa seda seelikut selga ei pane, kogu aeg käid pükste ja triiksärgiga?
Need neli lauset ja veel paar solvavat märkust tulistas isa oma tütrele näkku, kui too oli talle avameelselt öelnud, et talle meeldivad tüdrukud ja ta on leidnud just selle õige. Tütar, 15-aastane ilus ja korralik neiu, kes oma vanematele alati kõigest oma elus toimuvast otsekoheselt rääkinud oli, soovis oma suurt õnne vanematega jagada...
On üsna tavapärane, et sellistes olukordades on vanemate reaktsioon ülimalt emotsionaalne ja kohati ka ründav. Lapsevanematele tuleb taoline uudis enamasti ootamatult ja tekitab suurt muret, sest nad mõtlevad, et on lapse kasvatamisel midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Tihti ollakse pimestatud ühiskonnas levivatest müütidest. Arvatakse, et homoseksuaalsus ei saa olla normaalne nähtus ning hakatakse lapselt välja pressima infot, kellega too suhtleb ja kus käib. Loodetakse eri viise kasutades jälile jõuda isikule, kes seda “nakkust” levitab. Homoseksuaalsus pole aga endiselt nakkushaigus ega ka vaimne häire. Homoseksuaalne isik lihtsalt tunneb emotsionaalset ja füüsilist tõmmet samast soost isiku vastu. Sookaaslase vastu sümpaatia tundmine on seksuaalsuse eripära, seda võib võrrelda näiteks erisusega, kui ollakse vasakukäeline või punaste juustega. Geid ja lesbid, kes on oma seksuaalset orientatsiooni juba avalikult tunnistanud, ei saa olla “uute klubiliikmete” värbajateks. Heteroseksuaalset inimest homoseksuaalseks muuta ei saa, siin ei aita mao- ega ajuloputus. Tänapäeva uurimused pole veel suutnud 100% tõestada, mis on homoseksuaalsuse põhjuseks, kuid üha enam levib arvamus, et põhjus on geneetiline.
Mõni ema või isa, kes on homoseksuaalsusest rohkem teadlik, oskab avameelsesse ülestunnistusse suhtuda positiivselt ja toetavalt. Palju oleneb sellest, kas vanematel endil on olnud varasemaid kokkupuuteid geide või lesbidega. Üldjuhul on igaüks oma elus vähem või rohkem kokku puutunud inimestega, kes on homoseksuaalsed. Vahe on lihtsalt selles, et mõne gei/lesbi puhul on see teada, teise puhul mitte. Osa geisid ja lesbisid teadvustavad seda avalikult, osa hoiab enda teada. Homoseksuaalseid inimesi on olnud igal ajal ja mingite konkreetsete anatoomiliste tunnuste järgi pole neid võimalik tuvastada. Mitte keegi pole sündinud, vikerkaarelipp näpu vahel.
Nagu heteroseksuaalidel, nii on ka homoseksuaalsetel inimestel seksuaalsus üks osa nende olemusest. Homodel pole seksuaalsuse üledoosi, nad seksivad sama palju kui heteroseksuaalsed. Tihtipeale arvatakse, et homod on ainult naudingu peal väljas ja muu neid eriti ei huvitagi. See on üks kõige levinumaid homomüüte. Geid ja lesbid ei ole tundetud inimtükid, neile on olulised ka kõik muud asjad elus – hoolimine, armastus, õppimine, töö, sõbrad, tuttavad, perekond jne.
Aga võibolla ei peagi üldse vanematele rääkima? Võib-olla tasub rääkida alles siis, kui olen 20, siis peaks kõik kindel olema! Nojah, aga sõbrad, neile ei räägi üldse või...?
Sellised küsimused kerivad tüdruku peas viis sekundit enne seda, kui ta seisab isaga vastakuti ja toob lagedale seiga oma isiklikust elust.
Homoseksuaalsus ei käi vanusega kaasas. Kui saadakse 15 ja tuntakse sooje tundeid samast soost inimese vastu, siis see võib olla märk sellest, et ollakse homoseksuaalne. Aga sama hästi võib see olla lihtsalt tärkav seksuaalsus. See on just iga, kus hakatakse proovima seksuaalsuhteid, ja on üsna tavapärane, et võib ette tulla suhteid, mis on nii heteroseksuaalse kui ka homoseksuaalse sisuga.
Vanematele ja sõpradele oma seksuaalsusest teatamiseks pole olemas ühtegi tõestatud valemit. Kõige paremini saab seda teha iga inimene ise, sest just tema tunneb oma vanemaid kõige paremini. Niiviisi saab otsustada, kas tasub vanematele tõde kandikul kätte tuua või avalikustada see hoopis väikeste vihjete abil. Sama kehtib sõprade kohta. Üldiselt kipub olema, et sõbrad saavad vanematest varem teada. Sõbrad on ka need, kes tavaliselt toetavad ja aktsepteerivad ja kellele võib kõigest rääkida. Väga vähe on neid inimesi, kelle sõbrad on neist homoseksuaalsuse tõttu lahti öelnud, ja tavaliselt pole need olnud ka õiged sõbrad. Ükski sõprus ei tugine seksuaalsele orientatsioonile.
Kõikidele seksuaaltervisega (sh homoseksuaalsusega) seotud küsimustele saad anonüümselt vastuseid, kui külastad Eesti Seksuaaltervise Liidu www.amor.ee kodulehekülge ja jätad nõustajale oma murekirja.
Kui tahad saata murekirja, siis rubriik "KÜSI NÕU" asub SIIN
|
 |
 |
|
 |
|
