Aidake mind, ma lihtsaltt ei oska inimestega suhelda. Ma suudan siis suhelda kui ma olen mõnega eraldi aga kui selline suurem kamp siis ma eitea. ma olen nii arg ja veel eriti kui ma ei tunne inimesi hästi..samas ma kogu aeg korrrutan endale,et räägi midagi ütle nüüd midagi. ma ei suuda sulada.
täna magasin maha lihtsalt eluvõimaluse millepärast mul nii häbi ja vastik endal olla on. üks inimene kellega ma suutsin tuttavaks saada(näen iga päev suht koolis) nägin täna bussis teda..ja siis ma olin lihtsalt nii võrd arg et ei suutnud tema juurde rääkima minna. terve aja mõtlesin,et kas minna ..aga samas mõtlesin,et järsku ta ei taha.( tegemist on muidugi meessoost isikuga) ja siis ma naeratasin tallle ja tema mulle. ja siis ma terve aja olin lihtsalt paanikas ja ei teadnud mida teha. selle terve aja mõtlesin,et ei ma ei lähe teda tülitama. järsku ta ei taha..ja siis pärat bussist vällja tulles kahetsesin,et issand jumal kuidas sa ei läinud tema juurde. nüüd on nii raske järgmine kord rääkima kui ma näen teda. rikkusin kõik ära..vahepeal olen näinud teda..ütlesime tsao ja nii. mul on nagu nii tihti,et kellega ma tuttavaks saan,et kõik jäävad tsao sõbraks. sest ma põen ..aga tema puhul tundus alguses kõik teisi ja nüüd ma rikkusin kõik ära ja mõtlen paanilseilt järgmine kord on jälle kõik samamoodi. tsao ja muud midagi..ja lihtsalt häbi on nüüd. ühesõnaga ma mõtlen liiga palju. lihtsalt ma olen oma elus juba nii palju võimalusi maha maganud. muidu kõik mu sõbrad ütlevad mulle,et ma olen suht jutukas ..aga kui on kuskil koolis vahepeal seisame räägime tuleb võõraid inimesi ma nagu jäätun eriti veel kui mu päris sõpru pole ümber ja kõik inimesed on võõrad. hakkan mõtlema issand mida ma küsin või mida ma räägin. aga samas hiljem mõtlen,et ma oleks võinud seda küsida seda rääkida.
see jutt sai vist väga segaseks aga ma loodan,et keegi mõistab.
aitäh

loe suhtlemisraamatuid nt.

Võta rahulikult, ära mõtle, et mida rääkida kogu aeg, sa ajad ennast paanikasse sellega. Kogu aeg ei pea rääkima, vaikus ongi vahel just parem - magic;). Kui sa tunned et tahad kellegagi rääkida, siis mine ja ole sina ise - kui talle ei meeldi, siis mis sul sellest inimesest enam, sina vähemalt provisid ega saa kunagi kahetseda Ja tõenäosus meeldida on alati olemas:)

Kui ma seda kirja lugema hakkasin, mõtlesin, et - issand, kui mõni minu tuttav peaks seda juttu siin lugema, siis ta arvaks kindlasti, et see on minu kirjutatud. Sest kõik mida sa kirjeldasid - minuga ka on täselt nii! Ma olen kohutavalt jutukas, aga võõrastega on sama värk, ma jäätun vms. Ja magan võimalusi maha. Ja pärast kahetsen.

Edu meile, eks!

Oh appi .See tekst on ju nagu rusikas silmaauku mulle.Mul on alati täpselt sama jama uute tuttavatega.Kui nendega räägin, mõtlen liiga palju.Ma mõtlen tavaliselt kudas endast kõige parem mulje jätta ma mõtlen sellele lausa paaaniliselt ja siis ei oskagi nagu midagi normaalselt rääkida. Sellepärast jätan ma väga häbeliku ja vaikse mulje , kuigi mulle vomaks saanud sõpradega olen ma hoopis vastupidine. Kahjuks ei oska ma seda õiget külge endast teistele näidata kuigi üritan koguaeg uuesti.

Võiksin sama öelda. Kahjuks pole aga neid sõpru väga palju kellega ma end n.ö vabalt tunnen .Sellessuhtes tahaks vaheldust ,aga uute tuttavate leidmine on just sellel samal põhjusel peaaegu võimatu.

oh, vähemalt ma tean nüüd,et ma pole ainuke.
aga jam ma arvan,et peab lihtsalt ootama ja elama, vahepeal läheb nagu kõik hästi ja siis ...