Kiirküsitlus

Millist rasestumisvastast vahendit Sa kasutad?

Hääleta

Rasedus ja sünnitus

  • Kuidas rasedus tekib?

    Raseduse tekkimiseks peab sperma ehk seemnevedelik sattuma tuppe. See juhtub üldjuhul seksuaalvahekorra käigus. Tupest liiguvad seemnevedelikus leiduvad seemnerakud ehk spermatosoidid emakakaela kaudu emakasse ning sealt edasi munajuhasse. Raseduse tekkeks piisab ühest spermatosoidist, samas selleks, et see valitud spermatosoid jõuaks munarakuni, peab mehe seemnevedelikus olema piisav hulk hästi liikuvaid ja õige ehitusega spermatosoide. Kui munarakk ja seemnerakk ühinevad tekib viljastatud munarakk (sügoot), millel on võime hakata kiiresti jagunema uuteks rakkudeks - tekib embrüo. See juhtub munajuhas, seejärel liigub embrüo emakasse, kus see kinnitub emaka limaskestale ning hakkab kasvama. Emaka limaskestale kinnitub 5.-6. päevane embrüo, mida kutsutakse blastotsüstiks. Raseduse alguseks loetakse hetke, mil embrüo kinnitub emaka limaskestale.

  • Raseduse diagnoosimine / kindlaks tegemine

    Rasedusele võivad viidata teatud sümptomid: näiteks menstruatsiooni ärajäämine, väsimus, unisus, iiveldus, oksendamine, rindade hellus, pingetunne ja kerge valulikkus kõhus, sagenenud urineerimine. Rasedust saab kindlaks määrata rasedustestiga, mida saab vabalt retseptita apteegist ja ka mõnest suuremast supermarketist. Rasedustest määrab uriinist rasedushormooni. Rasedustest tuleks teha hommikusest esimesest uriinist, sest seal on rasedushormooni sisaldus kõrgeim ning sellest tulenevalt on testi vastus usaldusväärsem. Testi tehes tuleks kindlasti põhjalikult läbi lugeda kaasas olev kasutusjuhend, sest testid on pisut erinevad, erinev on vajalik uriinikogus ning vastuse ilmumiseks kuluv aeg. Ka nõrgalt tekkiv teine triip viitab positiivsele testi tulemusele ehk raseduse olemasolule. Rasedustest muutub positiivseks ehk hakkab rasedust näitama sõltuvalt konkreetsest testist umbes 2-3 nädalat pärast vahekorda või sel ajal, kui pidanuks algama menstruatsioon. Kui rasedustest on negatiivne kuid püsib kahtlus rasedusele, tuleks testi korrata 2 nädala möödudes.
    Kui rasedustest on olnud positiivne, tuleks panna aeg noorte nõustamiskeskusesse või naiste nõuandlasse, kus saab teha juba edasisi plaane.
    Raseduse suurust arvestatakse kokkuleppeliselt viimase toimunud menstruatsiooni esimesest päevast (mitte vahekorra toimumise päevast). Arsti või ämmaemanda juures saab vajadusel rasedushormooni määrata ka verest. Umbes 4-5 nädala suurust rasedust on võimalik näha ka ultraheliuuringul.
    NB! Kui rasedustest on positiivne ning kaasneb tugev kõhuvalu või minestustunne, tuleks kohe pöörduda naistearsti vastuvõtule. Tegemist võib olla emakavälise rasedusega.

  • Jälgimine ja uuringud raseduse ajal

    Raseduse ajal peaks naine käima regulaarselt ämmaemanda või arsti vastuvõtul, kus vastavalt raseduse suurusele tehakse erinevaid analüüse (uriini- ja vereproovid) ja uuringuid (ultraheliuuring), mõõdetakse vererõhku, hinnatakse kaalutõusu ning raseduse teises pooles mõõdetakse ka kõhu kasvamist. Raseduse jälgimisel tuginetakse Eesti Naistearstide Seltsi poolt koostatud raseduse jälgimise juhendile. Tavaliselt on raseduse ajal soovitatud kaks ultraheliuuringut: raseduse esimese trimestri sõeluuring kromosoomhaiguste riski hindamiseks, mis tehakse raseduse suuruses 12-13 nädalat ning loote anatoomia uuring, mis tehakse 20. rasedusnädalal. Nende uuringute eesmärgiks on täpsustada raseduse suurus, loodete arv, emaka anatoomia eripärad, platsenta asukoht ning juba sünnieelselt kindlaks teha võimalikud kõrvalekalded. Vastavalt vajadusele võidakse ultraheliuuringuid teha ka rohkem, nt raseduse alguses raseduse olemasolu ja asukoha kindlaks tegemiseks ning edaspidi, kui selleks on näidustus (on tekkinud kahtlus ema või loote seisundi häirele). Ilma näidustuseta ultraheliuuringute teostamist ei peeta üldjuhul soovitatavaks. Rasedusaegsete muutuste osas nõustab iga rasedat individuaalselt tema ämmaemand või arst. Lisaks on soovitatav käia ka perekooli loengutes, kus räägitakse mitmesugustel raseduse, sünnituse ja lapsehooldusega seonduvatel teemadel ning kus saab kogu pere ennast eelseisvaks sünnituseks ette valmistada. 

  • Sünnitus

    Ajaliseks sünnituseks peetakse raseduse 37.-41. nädalal toimunud sünnitust. Enne 37. rasedusnädalat on tegemist enneaegse sünnitusega ning alates 42. rasedusnädalast ülekantud rasedusega. Tavaliselt algab sünnitus emaka regulaarsete kokkutõmmetega, mis muutuvad sagedasemaks ja tugevamaks, või lootevee puhkemisega. Enne seda võib juba paari nädala vältel tunda aeg-ajalt emakatoonuseid ning võib märgata, et voolus on muutunud limaseks ehk on hakanud erituma emakakaela limakork. Emaka kokkutõmbed põhjustavad emakakaela järk-järgulise avanemise: moodustub ühtne kanal tupega, mille kaudu laps emakast sünnituse käigus väljutatakse.
    Selle osas, millisel hetkel tuleks pöörduda haiglasse ning mida sinna kaasa võtta, nõustab rasedat ämmaemand või arst. Sünnitama minnes võib kaasa võtta ühe tugiisiku, näiteks partneri, ema või sõbranna. Eestis toimub sünnitus enamasti sünnitusmajas ning sünnituse võtab vastu ämmaemand või arst. Sünnituse ajal jälgitakse loote südametoone, ema vererõhku ja pulssi ning kehatemperatuuri. Ämmaemand ja arst juhendavad naist erinevate valuvaigistamismeetodite ning sünnitusasendite osas. Sünnituse pikkus võib olla väga erinev ning sõltub muuhulgas ka sellest, kas tegu on esimese või korduva sünnitusega. Sünnitus lõppeb lapse sünniga ning platsenta väljumisega.
    Teatud juhtudel on ema või lapse seisundi tõttu vajalik teostada keisrilõige. Keisrilõige on lapse väljutamine emakast operatsiooni teel, operatsioon teostatakse kas üldnarkoosis või “seljasüstiga”. Keisrilõige võib toimuda kas plaaniliselt (takistus ise sünnitamiseks on juba varem ette teada) või ka erakorraliselt (keisrilõike näidustus selgub sünnituse käigus). Keisrilõike vajaduse üle otsustab naistearst. Eestis ei tehta keisrilõiget omal soovil ehk  ilma meditsiinilise näidustuseta, kuna tegu on mahuka operatsiooniga, millega kaasnevad oma riskid.
    Sõltuvalt sellest, kuidas sünnitus kulges ning kuidas ema ja laps sünnitusest kosuvad, saab sünnitusmajast teatud juhtudel koju minna juba järgmisel päeval. Enamasti viibitakse haiglas siiski paar päeva.