Kiirküsitlus

Millist rasestumisvastast vahendit Sa kasutad?

Hääleta

Tütarlaste sagedasemad mured

  • Vähene või erinev seksuaalhuvi

    Erinevatel inimestel esineb seksuaalse sisuga mõtteid ning soovi seksuaalsete tegevuste järele erineva sagedusega ja intensiivsusega. Mõnel tekib iha iseenesest, mõnel üksnes tugevate väliste tegurite toimel (nt porno vaatamine). Ka ühel inimesel võib erinevatel eluetappidel, erinevates suhetes või erinevates suhte faasides iha olla kord madalam, kord kõrgem. Tihti on suhte alguses seksuaalsoov suurem, hiljem suhte edenedes võib see väheneda ning see on täiesti normaalne. Ei ole võimalik öelda, milline on liiga kõrge või liiga madal või hoopis paras seksuaaliha. Ei ole olemas “õiget” seksuaalvahekordade sagedust või pikkust. Mõned paarid on vahekorras mitu korda päevas, teised kord kuus - ka see ja kõik muud variandid on täiesti normaalsed. Rahuldustpakkuva seksuaalelu ainus kriteerium on see, et mõlemad partnerid on oma seksuaalsuhtega rahul ja soovivad seda ikka ja jälle kogeda. Probleem võib tekkida siis, kui üks partneritest tunneb oluliselt sagedamini huvi seksuaalsete tegevuste vastu kui teine, st  partneritel on väga erinev seksuaaliha.
    Seksuaaliha tekkes on oma roll mitmetel erinevatel teguritel: näiteks üldine tervis ja stressitase, paarisuhte olukord ja võimalikud lahkhelid, kohustused tööl, koolis ja perekonnas, individuaalsed eripärad, uskumused seoses paarisuhte ja seksuaalsusega, varasemad seksuaalkogemused, kogetud lähisuhte- või seksuaalvägivald, enesekindlus, kehapilt jpm.
    Seksuaaliha tekkimist võivad pärssida: ületöötamine/õppimine, magamatus, konfliktid paarisuhtes või väljaspool seda, partnerist kaugenemine, hirmud seoses seksuaalsete tegevustega, uskumus, et seksuaalsed mõtted ja tegevused pole naisele sobivad või lubatavad, rasedus, sünnitusjärgne periood, teatud haigused ja ravimid, halvad seksuaalkogemused minevikust jpm.
    Vähese või partnerist erineva seksuaaliha korral on probleemilahenduse esimeseks etapiks avameelne suhtlemine. Tasuks rääkida oma vajadustest ja ootustest, üritada leida põhjuseid, mis võiksid probleemide taga olla, ning välja pakkuda võimalikke lahenduskäike. Vahel on nii, et ei oldagi partneri soovidest või rahulolematusest teadlik. Samuti võib erineva või vähese iha taga olla hoopis tunne, et suhtes pole piisavalt hoolivust, tähelepanelikkust või lähedust - näiteks sooviks vähesema ihaga partner rohkem tähelepanu või suurema ihaga partner igatseb seksuaalsete tegevuste asemel hoopis teisi läheduse väljendamise mooduseid. Mõnikord rahuldab mõlema partneri vajadusi koos muude ühiste tegevuste leidmine ning sagedam ühine ajaveetmine.
    Suhtlemisel tuleb vältida süüdistavat või etteheitvat tooni ning keskenduda oma tunnetele ja soovidele. Enda seksuaalsusest rääkimine muudab inimesed väga haavatavaks - seetõttu tuleb probleemidest rääkimiseks valida neutraalne olukord ja piisavalt aega, et säiliks partneri suhtes respekt ja oleks võimalik vestlusele keskenduda. Kui näost-näkku vestlemine tundub keeruline või võimatu, võib vestlust algatada ka näiteks (e-)kirja teel. Kui tunnete, et vajate rohkem abi, võib pöörduda psühholoogi või seksuaalnõustaja poole.

  • Probleemid erutamise ja orgasmi saavutamisega

    On naisi, kes leiavad, et nad ei suuda vahekorra ajal piisavalt erutuda ja/või orgasmi saada. Sagedamini esineb seda noorematel naistel, seksuaalsuhete alustamise perioodil. Samuti võib olla, et erutus küll tekib, kuid jääb justkui kusagil toppama või kaob vahekorra käigus või et orgasme küll kogetakse, kuid sellega ei kaasne rahuldustunnet; orgasmi kogetakse harvem kui soovitakse või jõutakse orgasmini ainult eneserahuldamise teel. Ehkki naisteajakirjad ja pornofilmid võivad jätta mulje, et kõik naised kogevad vaimustavaid karjumapanevaid orgasme ainuüksi sellest, et partner neile otsa vaatab, on tegelikkuses erutumiseks ja orgasmi saavutamiseks vaja oma keha tundmaõppimist, enesega rahulolu, aega ja tähelepanu. See kõik on täiesti normaalne ning enamasti ei viita see mingile haigusele ega kõrvalekaldele. Tasuks endalt küsida, kas see on probleem ja kui, siis kelle jaoks. Kui naist ennast see ei häiri ja muidu on seksuaalelu nauditav, siis ei tasuks sellest probleemi tekitada. Orgasm ei ole vahekorra kohustuslik komponent ning ei peaks olema seksi eesmärk iseeneses. Pigem võib liigne keskendumine orgasmi saavutamisele seksi nautimist takistada ning orgasmini jõudmist raskendada. Oluline on keskenduda läheduse jagamisele ning protsessi nautimisele. Uuringud on näidanud, et kuni 25-aastastest naistest pole orgasmi kogenud 25%, lisaks on naisi, kes kogevad orgasme eneserahuldamise teel, kuid mitte koos partneriga. Samas orgasmi mittekogemine ei võrdu rahulolematusega seksuaalelus.

    Erutuse tekkeks ja orgasmi saavutamiseks on tarvis lõpmata arv komponente:  turvatunne, avameelne suhtlus partneriga sellest, missugused on ootused seksuaalvahekorra suhtes ja mis mõjub erutavalt, usaldus, pingevaba õhkkond, piisavalt aega ning sobiv paik lõõgastumiseks ja teineteise hellitamiseks, seksuaaltehnikad, mis arvestavad partnerite soove ja vajadusi, keskendumine hellitustele ja kogu protsessile, naise julgus minna lasta ja kontrolli kaotada.
    Tegurid, mis võivad pärssida küllaldast erutumist ja orgasmi saamist, on järgmised: ebakindlus oma keha suhtes, alastioleku häbenemine, stressirohke periood (koolis, tööl, laps haige), partneripoolsed etteheited või kommentaarid väljanägemise kohta, lähisuhtevägivald, kiirustamine, liiga vähe tähelepanu hellitustele, mille tõttu pole piisavalt aega erutuse tekkimiseks, tülid, ainult orgasmile keskendumine, hirm, et lapsed/vanemad võivad kõrvaltoas üles ärgata, kartus partnerile oma soovidest ja fantaasiatest rääkida, paarisuhte loomulikud muutused pikaajalise suhte puhul, liiga vähene kliitori ehk kõdisti stimuleerimine, halvad seksuaalkogemused minevikust, uskumus, et mehe kohus on naist rahuldada, uskumus, et viisakad neiud ei naudi seksi, suur vajadus kontrollida olukorda, keha muutumine vananemise käigus, sünnituse järgselt või mõne haiguse tõttu, teatud ravimid, hirm rasestumise või haiguste ees, pornosõltuvus jne jne. Olgu öeldud, et partneri peenise suurus enamasti naispoole  erutumist ja orgasmisaamist ei mõjuta.

    Hea võimalus oma keha ning selle reaktsioone tundma õppida on masturbeerimine ehk eneserahuldamine. Sellisel moel on võimalik avastada, missuguste piirkondade hellitamine ning missugusel moel on kõige erutavam. Uurimist väärib kogu keha, mitte ainult suguelundid. Kui masturbeerimise käigus õnnestub orgasmi saavutamine vaevata, siis on juba lihtsam ka partnerit suunata õigeid piirkondi õigel moel stimuleerima. Ka partneri juuresolekul võib masturbeerida. Võite partneriga teineteist pealaest jalatallani “avastada”, paitada, suudelda jms – võib-olla leiate huvitavaid piirkondi, mille stimuleerimine mõjub erutavalt. Seejuures lükake suguelundite puudutamist viimase hetkeni edasi. Nautige kogu protsessi. Jätke kõrvale kinnismõte orgasmist ja viibige hetkes.

    Paljud naised vajavad orgasmi saamiseks kliitori stimuleerimist. Seda võib teha ka vahekorra ajal, samuti kätt, keelt, vibraatorit kasutades. Ekslik on arvamus, justkui oleks vaginaalne ehk tupe kaudu saadud orgasm parem kui kliitori stimuleerimise teel saadud orgasm. Lisaks on võimalik orgasmini jõuda ka muid kehaosi stimuleerides (nt kõrvad, selg, jalad jpm) või üksnes fantaseerides. Ehkki mõned seksuaalfilosoofiad kirjeldavad mitmeid erinevaid orgasmi saamise teid ning mõned naised kirjeldavad erinevate piirkondade stimuleerimisel saavutatud orgasme erinevalt, on iga inimene erinev ja unikaalne ning tegelikkuses pole vahet, kuidas orgasmini jõutakse, peamine on, et see kogemus mõlemale osapoolele meeldiv, rahuldustpakkuv ja tekitab soovi toimunut taas kogeda. Paljude naiste jaoks ei ole tupp kõige tundlikum piirkond. G-punkt (ehk tupe eesmises seinas umbes 2-5 cm sügavusel asuv krobeline kõrgem piirkond) võib mõne naise jaoks olla väga erogeenne, teistel ei teki selle stimuleerimine mingeid tundeid. Mõnes poosis on võimalik paremini erinevaid erogeenseid piirkondi stimuleerida – tasub proovida palju erinevaid, et siis seeläbi leida, mis just konkreetselt teile sobib ja meeldib. Ideid leiab internetist ja raamatutest lõpmatuseni.

    Väga oluline on vahekorra ajal ja järel arutada, missugused on ootused, soovid, mis eriti meeldib ja seksuaaliha ning erutust suurendab. Kui silmast silma intiimsetel teemadel rääkimine on hirmutav, siis miks mitte kirjutada oma armsamale kiri või e-mail? Tähtis on vältida süüdistavat või etteheitvat tooni ja keskenduda ühisele naudingule.

    Mõned kroonilised haigused ja pidevalt võetavad ravimid võivad erutumist või orgasmisaamist mõjutada. Kui teile tundub, et see võiks nii olla, tasuks nõu pidada oma arstiga. Ise ravimeid ära jätta pole soovitatav. Rasestumisvastased vahendid võivad orgasmisaamist mõjutada, kuid tihtipeale vähem kui arvatakse. Kui rasestumisvastaseid vahendeid hakati võtma kuid või aastaid tagasi, aga orgasmiprobleem on tekkinud hiljem, siis pole põhjus ilmselt rasestumisvastastes vahendites, vaid pigem näiteks lähisuhtega seotud muutustes või üleliigses stressis. Soovi korral võib pidada nõu naistearstiga ning proovida mõnda muud rasestumisvastast vahendit, valik on lai. Kui ei ole plaanis sünnitada, siis pole mingil juhul soovitatav rasestumisvastast vahendit ära jätta ega vahetada seda ebatõhusa vahendi vastu.

    Kui tundub siiski, et vajaksid veel täiendavat nõuannet, siis tasuks pöörduda kas psühholoogi või seksuaalnõustaja poole. 

  • Valulik vahekord

    Vahekorra valulikkusel võib olla väga erinevaid põhjuseid. Tuleks teadvustada, kas valulikkus esineb tuppe sisenemisel tupe sissepääsu piirkonnas või hoopis vahekorra ajal allkõhus, kas valulikkus on vahekorda alustades, selle ajal või pärast vahekorda. Mingil eluetapil kogevad seda paljud naised. Esimese asjana oleks mõistlik käia ära naistearsti juures, kes saaks välistada põletikud ja anatoomilised eripärad ning anda esmaseid soovitusi. Sageli on valuliku vahekorra põhjuseks see, kui liigutakse tupeseksi juurde liiga kiiresti, pannes liiga vähe rõhku hellitustele ning naisel pole piisavalt aega lõõgastuda ning tupp ei jõua märguda. Vahekorraga seotud võimaliku ärevuse maandamine ning tupe küllaldane märgumine on nauditava vahekorra vältimatuks eeltingimuseks. Enamasti probleemid valuliku vahekorraga kaovad, kui suureneb partneritevaheline usaldus, teineteise soove ja vajadusi õpitakse paremini tundma ning leitakse, missugused tegevused on mõlemapoolselt nauditavad.
    Väga oluline on avameelne suhtlus partneriga. Tähtis on võtta piisavalt aega lõõgastumiseks ja hellitusteks, et jõuaks tekkida küllaldane erutus ning tupp muutuks piisavalt niiskeks. Tasub katsetada erinevaid viise hellitamiseks – esmalt kogu ülejäänud keha, pealaest jalatallani, suguelundite stimuleerimisega tasuks oodata. Võib katsetada erinevate kehapiirkondade ja suguelundite stimuleerimist keelega ja käega. Peaks katsetama, kas valulik on ka näiteks lihtsalt sõrme sisestamine tuppe või ainult peenise. Partnerile tuleks jooksvalt teada anda, millised puudutused on meeldivad ja millised mitte. Vajadusel võib kasutada libestit. Peenise, sõrmede või seksmänguasja sisseviimisel tasuks olla kannatlik, teha seda aeglaselt ja õrnalt, seda protsessi võiks juhtida naispool. Edasised liigutused olgu samuti aeglased ja ettevaatlikud, ei tasu peenist, sõrmi või seksmänguasja viia järsult liiga sügavale.
    Tihti on valulikul vahekorral ka psühholoogilisi põhjuseid – näiteks seoses seksuaalse kuritarvitamisega, halbade seksuaalkogemustega minevikus, usaldusprooblemidega käesoleva partneriga jne jne. Vahel on psühholoogiline põhjus meie sees nii sügaval, et esmapilgul ei oskagi seda kahtlustada. Siin saab abi anda psühholoog või seksuaalnõustaja.