Armastus

Armastusest on palju kirjutatud ja seda on erinevalt iseloomustatud.

Armastusest rÀÀkides peetakse kĂ”ige sagedamini silmas inimestevahelist armastust erinevates suhetes. Armastus suhetes pakub turvatunnet, vaimset ja kehalist lĂ€hedust, ĂŒhtekuuluvustunnet, hoolimist ja hoolitsemist. IgaĂŒks kogeb armastust isemoodi.

Inimene kogeb ja tunneb armastust:
‱ tingimusteta armastusena vanemate ja Ă”dede-vendade poolt
‱ suhetes lemmikloomadega
‱ oma vanemate ja teiste pereliikmete suhtes
‱ oma sĂ”prade suhtes
‱ tĂ€iskasvanuks saades oma lĂ€hedastes armastussuhetes.

Seega on armastus olemas igas vanuses inimese elus, tĂ€iskasvanuks saades lisandub enamuse inimeste tundemaailma armastusele ka seksuaalne kĂŒlgetĂ”mme, aga mitte alati.

Armumine ja armastus

Armumise all mĂ”eldakse tugevat tundekogemust, milles armunu tunneb end teise inimesega kokku sulavat. See on suhteliselt lĂŒhike ja intensiivne tunnete lĂ€bielamise periood, mis kestab mĂ”nest kuust paari aastani. Armunu nĂ€eb ĂŒmbritsevat elu paremana, armastatut lĂ€bi ”roosade prillide” ning ennast senisest tugevama ja suutlikumana. Armumisega kaasnevad muutused, mis vĂ”ivad lĂŒhikese ajaga elu pea peale pöörata. KĂ”ik inimesed vĂ”ivad armuda – nii teismelised kui tĂ€iskasvanud.

Armumine ei saa kesta vĂ€ga pikka aega, sest keha ei jĂ”ua pidevalt armumisele iseloomulikus intensiivses seisundis pĂŒsida. Teadusuuringutes on leitud, et mĂ”ne kuu vĂ”i paari aasta jooksul areneb armumine edasi  sĂŒgavamaks ja kestvamaks kiindumuseks, mida vĂ”ib nimetada ka “tĂ”eliseks“ armastuseks.  Sellele on iseloomulikud vĂ€iksema intensiivsusega, kuid kestvamad tunded. See vĂ”ib olla kiindumus kogu eluks – see pĂ”hineb vastastikusel andumusel ja usaldusel, seksuaalsel kĂŒlgetĂ”mbel ja lĂ€hedussoovil.

Armastuse ja armumise erinevust on aidanud esile tuua ka kaasaegsed teadusuuringud. Uurija Helen Fisher New Yorgi Rutgersi ĂŒlikoolist on leidnud, et armunud inimesel aktiveeruvad ajus mitmete ainete, sealhulgas dopamiini ja noradrenaliini retseptorid. Need ained tekitavad kĂ”rgendatud meeleolu, tegutsemishoogu, vĂ€henenud unetarvet, Ă€revust ja söögiisu kaotust. Kui dopamiini hulk ajus suureneb, siis tĂ”useb omakorda testosterooni ehk seksuaaliha suurendava hormooni tase nii meestel kui naistel. Pikaajalisele armastusele on aga seloomulik ohutuse, heaolu ja rahulduse tunne, mida seostatakse peamiselt serotoniini ja oksĂŒtotsiini toimega ajus.

PeatĂŒki koostamisel on kasutatud raamatut Helen Fisher. Miks me armastame? VĂ€ike Vanker 2006.

Armastuse pahupool

Armastusega vÔib kaasas kÀia armukadedus ja soovimatus oma armastatu lÀhedust teistega jagada. Armukadedus vÔib olla loomulik tunne, kuid kui seda vÀljendatakse Àhvarduste, vÀgivalla, kontrollimisena vÔi manipuleeriva kÀitumisena, siis on see omane pigem omamissoovile ja vÔimuihale mitte tÔelisele armastusele.
Oma armastatust vĂ”ib ka liigsesse sĂ”ltuvusse sattuda – see vĂ”ib aja jooksul ĂŒhele vĂ”i mĂ”lemale osapoolele koormavaks muutuda. Hea on armastussuhtes sĂ€ilitada oma isiklikud huvialad, sĂ”brad ja teised olulised suhted, leides tasakaalu armastatuga kahekesi olemise ja ĂŒlejÀÀnud elu vahel.
Nii armunud olla kui armastada vĂ”ib ka ĂŒhepoolselt, ilma vastuarmastust leidmata. Mis juhtub, kui teine pool ei vasta armastusele vĂ”i kui avastatakse, et enda tunded on partneri suhtes muutunud? On loomulik, et oma armastusele oodatakse vastust. Selles ei saa aga kunagi kindel olla ega seda nĂ”uda, sest keegi ei saa meid vĂ€gisi kellessegi armuma panna. Armastust ei saa kinni hoida ega sundida. Oluline on lĂ€htuda oma tunnetest ja olla aus oma partneri vastu. Pettumuse kogemine on ĂŒhtaegu rikastav kogemus, mis vĂ”imaldab uute suhetega edasi minna.

KĂŒsi nĂ”u KĂŒsi nĂ”u